Saabunud tööd peegeldavad ka seda, millised linnailmingud on olulised kunstniku eluringis.

Kuidas tabada linnale eriomast? Kindlasti peitub see arhitektuuris, mis hoonete ja tänavavõrgustiku kaudu jutustab meile linna ajaloost ja tänapäevast, siin elanud ning elavate inimeste elustiilist, väärtushinnanguist, kokkupuuteist asjade, inimeste, pärimustega. Seda on leida ka inimkooslustes ja tegevustes, mis ainuomased vaid linnale.

Nende nähtuste kooseksisteerimisest tekib kaleidoskoopiline lõputute variatsioonide mäng, sest elamisviis loob keskkonna ja keskkond omakorda tingib selles tegutsejate käitumismustreid.

Mitut moodi linnu

Kuigi näitusel näeme abstraheeritud linnu, näiteks Andres Toltsi «Detailplaneering ja risttee», on enamik üleskutsele vastanud kunstnikest tegelenud siiski kindla linnakeskkonnaga, reaalse ruumiga.

On kartograafiliku hoolega linnulennult kaardistatud linnu, nagu on teinud näituse preemia laureaat Siim-Tanel Annus. Ta on leidnud Tartule eriomase – selle tekkimise ja olemasolu põhjuse Emajõe – ning markeerinud ajaloolised ja nüüdisaegsed liikumisrajad ja magnetpunktid kallastel.

Kuid osake linna olemusest võib peituda ka mingis detailis, mis oma inimtegevuse jälgedega annab aimu olnud sündmustest ja nende osalistest.

Intrigeerivaima näitena võib siinkohal välja tuua Tiina Tammetalu vahendatud e-mail-teksti, mis kannab kunstniku sõnul ehedalt tänast urbanistlikku elutunnetust. See on spetsiifilise linnakultuuri ilming, mis mõnes muus kontekstis oleks mõeldamatu.

Linnaga seonduvaid tundeid ja meeleolusid on laialt.

Neid on alates hirmust, mis sunnib kunstnikku taanduma ateljeesügavuse turvalisse maailma, kust ta välisilma vaid läbi akna jälgib (Mall Nukke), irooniat ühiskonnas toimuva suhtes (Peeter Allik, Raul Rajangu), rahulikku vaatlejapositsiooni (Maris Palgi, Helle Vahersalu).

Tugevalt kõlab näitusel nostalgiline noot, mis annab aimu, kui segaste tunnetega me muutuvat linnakeskkonda enda ümber vaatleme.

Mälu ja identiteet

Rauno Thomas Mossi, Enn Tegova ja teistegi minevikuigatsusest kantud teosed jutustavad soovist säilitada oma linna identiteet.

Tartu sümbolhoonete ja

-paikade esiletõstmine võib jutustada ka hirmust nende mälupankade kadumise ees, mis on nii olulised meie mina-teadvusele ja ühismälule.

Möödunud kümnendite «jalutuskäigud jalgades» (Ilmar Kruusamäe) on leidnud peegelduse ka paarkümmend aastat vanade tööde omalaadsetes re-make’ides (Kruusamäe, Jaan Elken).

Kui olulisena tõusetus näitusel mälu ja identiteedi teema, sellest annavad aimu ka kunstnike kirjutatud lühitekstid, milles palusime neil väljendada oma mõtteid linnast.

Teravamalt kui maalidel, ja tihti ka sõltumatult neist, peegelduvad tekstides mingi detaili, heli, valguse jne poolt esile kutsutud muljeteahelad. Omalaadse ajasillana võivad need meid kummastava äraspidise hetke jooksul välja kanda reaalsusest.

Nagu nendib Siim-Tanel Annus oma kaastekstis, on linna teema kunstis tõesti lai ja võimaldab kõike.

Kunsti linnast

• Tartu kunstimajas on 4. juunini avatud näitus «Tähendusterikas linn».

• Vaadata saab 21 kunstniku loomingut.

• Väljapaneku korraldamist toetab aastal 2005 Tartu Kultuurkapitali juurde loodud AS Linnaehituse sihtkapital.