Lumelaudurid peavad tõepoolest kevadelt matti võtma, kui tahavad edaspidi püünele pääseda. Sest Torino olümpia lumelauavõistluste menukusest turgutatud tunne, nagu kuuluks homne päev neile ning murdmaasuusatamisest saab surev ala, on hirmus petlik. See lõhnab soovkujutelmade tegelikkuse pähe võtmise järele.

Eestis näitab murdmaasuusatamine kõike muud kui hääbumise märke. Pigem vaadaku lumelaudurid, kuidas nad suudavad oma alale elu sisse puhuda.

Siin pole mõtet hakata ärplema tõsiasjaga, et suusatajad tõid olümpialt kolm kulda, samal ajal kui kõik kolm olümpiale pürginud laudurit langesid rivist juba aasta algul. Ala elujõudu näitab ennekõike see, kui suur on tagala, ning siin pole popi ja noortepärase ala harrastajaist murdmaasõitjaile mingit konkurenti.

Näiteks lumelauakrossis tuli Eesti meistrivõistlustel starti vaid kümme meesjuuniori, naisjuuniore veel poole vähem. Eesti noorte ja juunioride murdmaasuusatamise meistrivõistlustel lõi aga vabastiili etapil kolmes vanuseklassis kaasa tervelt 151 mehepoega ja 91 neidu. Sprindis olid vastavad arvus 138 ja 83.

Kui lisada, et ETV-Hansapanga suusasarjas osales näiteks Tallinna etapil üle 200 tüdruku ja 400 poisi, saab kokku jõugu, millisest laudureil pole mõtet esialgu unistadagi.

Lumelauasõitjad õigustavad end väitega, et ega võistlemine olegi kõige tähtsam, see-eest kohtab neid Väikesel Munamäel, Kuutsemäel ja Kütiorus harjutamas lausa murdu. Ent alusetu liialdus seegi.

Rahvamurd on Viru ja Tallinna maratoni ligi pool tuhat ning Haanja maratoni rohkem kui 650 pika distantsi lõpetajat, rääkimata Tartu maratoni 3044 läbinust. Lisaks lühematel distantsidel osalenud.

Kuid uue ala kohta võrdlemisi suur harrastajate hulk, keda nädalavahetustel talviti Lõuna-Eesti nõlvadel näha võis, ei taga vähimalgi määral, et neist laudureist ka arvestatavaid sõitjaid sirguks.

Täpselt samamoodi nagu ei tähenda see, kui Tartu maratonile tuleks tuleval talvel poole rohkem osalejaid, et suusatamises Eesti edulootused sellest suureneksid. Nüüdisaja tippspordis tagab läbilöögi üksnes järjepidev ja läbimõeldud treeningtöö.

Ses osas on lumelaudurite seis nutune. Mitte seepärast, et neil pole isegi korralikku areeni, kus rennisõitu harjutada, sellal kui suusatajaile lisandub igal aastal valgustatud ja kunstlumega kilomeetreid.

Põhihäda on selles, et Eestis leidub vaid kaks arvestatavat lumelauaklubi, Otepää Õhujõud ja Bricole. Suusaklubisid võib seevastu kokku lugeda üle 40. Just siin peitub põhjus, miks suusatamine on jätkuvalt elujõuline.

Tõsi, murdmaasuusatamise pikad traditsioonid annavad sellele lumelauasõidu ees vähemalt poole sajandi pikkuse edumaa, ent seda rohkem peavad laudurid end pingutama ja tõestama. Pelga eneseupituse eest, et tulevik kuulub nagunii neile, ei poeta ükski mõistlik rahamees ala edendamiseks punast krossigi. Semude seltsis kuskil mäe peal tšillida, hängida ja gruuvida saab toetajate rahatagi.

Vot, lumelaudurid, sport on äri oma strateegiate ja plaanidega ning kui tahate suusatajate kõrval suures mängus kaasa lüüa, tuleb peale lusti ja lõbu tagaajamise ka tõsiselt tööle asuda.

Endine kahevõistleja lumelaual

Magnar Freimuth, kel on tosina aasta taguselt Lillehammeri taliolümpialt ette näidata Eesti meeskonna koosseisus neljas koht kahevõistluses, debüteeris nädalavahetusel lumelaudurina, saavutades Bulgaarias Banskos lumelauakrossi Euroopa karikasarja etapil 25. koha.

Kuigi Freimuth, Eesti Suusaliidu lumelaua alakomitee liige, käis enne jõuproovi Soomes pisut harjutamas, nägi ta enda sõnul Banskos lumelauakrossi ehk SBXi rada elus üldse esimest korda.

«Olen jumala happy!» tunnistas ta tulemust kommenteerides. «Poleks osanud elus arvata, et nii hästi läheb.» Enda väitel jäi Freimuthil vaid kümme sentimeetrit puudu, et jõuda kaheksandikfinaalist 16 parema hulka.

Teine Eesti lumelauakrossisõitja Ivar Kruusenberg (21) sai Banskos 27. koha.

Freimuth lubas SBXi täie auruga edasi harjutada, lisades: «Olümpia on ju nelja aasta pärast.» (PM)