Nii võiks välja näha aasta 2030 tartlase pilgu läbi. Ühed pelgalt fantaasiavalda kuuluvad, teised reaalse(ma)d soovid ja unistused on saanud välja öelda sajad tartlased.

Linn on looming

Ajalugu on näidanud, et nii mõnigi esmapilgul hulluna näiv idee osutub hiljem lausa geniaalseks ettekuulutuseks. Kuigi, jah, ega me päris utoopilisi ideid linna uude arengustrateegiasse siiski sisse ei pannud.

Kuid see, milline võiks meie kodulinn välja näha veerand sajandi pärast, on nüüd kirjasõnasse talletatud ja viimane sõna on selle kohta öelda veel linnavolinikel.

Et me nii kauge aja taha vaatasime esimest korda, siis tuli arengustrateegiat koostades rakendada argiteadvusest pisut lennukamat mõtlemist. Eesmärkideni jõudmiseks tuleb ära kasutada nii oma tugevused kui ka väliskeskkonna võimalused.

On mitmeid olulisi rajajooni, milleni jõudmiseks ei piisa tartlaste pingutustest, vaid on vaja ka Eesti riigi või Euroopa Liidu toetust. Täna on raske öelda, kuidas lahenevad selle sajandi energiaprobleemid, kuidas suudavad koostööd teha suurriigid.

Linn on kollektiivne looming. Juba täna tuleb pingutada selle nimel, et aastaks 2030 oleks tegelikkuseks saanud Tartut pealinnaga ühendav esmaklassiline maantee, Emajõe kaldapealsete kaunid promenaadid, kesklinna säästev liikluskorraldus, mis tähendab uut silda nii Ropkas kui ka Tähtveres, tööstuspargid Ravilas, Ropkas ja Raadil, ajakohane hoonetekompleks Tartu Ülikooli kliinikumile, Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone, mitmed spordi- ja puhkekeskused ning palju muud tartlastele olulist.

Poliitika ei seganud

Veerand sajandi arengustrateegia kokkupanek oli nagu omamoodi pildi joonistamine – tuli jälgida, et ükski nurk valgeks ei jääks ning kujuneks tasakaal erinevate valdkondade vahel.

Nüüd, lõpusirgel olles, on küll meeldiv tunne, et meeskonnatöö sujus suurepäraselt ning üks suur ja oluline asi on valmis saanud.

Erakondlik poliitika enamasti nii pikaajaliste dokumentide koostamisel segama ei hakka – sest kes siis ei tahaks meie linna näha tegusate, loovate ja õnnelike tartlaste koduna heas keskkonnas ja maailmas arvestatavas ülikoolilinnas.

Teisalt rõõmustas ka tartlaste aktiivsus: nii linna koduleheküljel kui ka avalikul arutelul võeti aktiivselt sõna ning arengukavasse sai sisse mitmeid olulisi täiendusi ja parandusi, sealhulgas, toonitan, kodanikeühendusi puudutavaid.

Kaugemasse tulevikku vaatavate dokumentide puhul jääb kripeldama kahtlus, kas me suudame tabada maailma muutumise hingust ja tempot, kas me latti liiga madalale ei sea.

Õnneks kaob see kõhklus õige ruttu arutelude käigus, kui küsitakse: «Aga kust te selle kõige jaoks raha võtate?»

Seaduse järgi peab igal omavalitsusel olema arengukava vähemalt neljaks aastaks. On loogiline, et enne kui üheks volikoguperioodiks hakatakse arengukava koostama, on olemas laiahaardelisem nägemus. Mida rohkem inimesi selle nägemuse kujundamisel kaasa saab rääkida, seda parem.

Eks ole ju poliitikute üks peamisi ülesandeid seista hea selle eest, et tehtaks õigeid asju õiges järjekorras ja õigel ajal. Ja muidugi arvestades rahva soove.

Tartus on kaugemasse tulevikku vaatavaid dokumente viimasel ajal valminud ridamisi. Mullu sügisel kehtestas volikogu linna uue üldplaneeringu, sel nädalal kinnitatav arengustrateegia Tartu 2030 on järjeks varasemale Tartu 2012-le ning enne suvepuhkust tuleb volikogule esitada arengukava 2007–2013.

Arengustrateegia elab edasi uutes arengukavades, kust eelarve kaudu saavad näo juba konkreetsed tegevused ja ehitised.