Kolmandat korda toimunud maratoni eesmärk on kogu ööpäeva vältel või kaheteistkümne tunni jooksul – kuidas keegi soovib – joonistada ja kirjutada koomikseid.

Esimesel Tartu Kunstikooli samalaadsel üritusel oli osavõtjaid neli, mullusel kuus ja tänavusel samuti neli. Seda ei ole palju, kuid see aitab ometigi veidi hoida huvi sellise pilti ja sõna ühendava kunstilise eneseväljenduse vastu.

Jutumullita koomiks

Laupäeval valminud tööd ei olnud sugugi nende moodi, mida avaldavad küllap kõik Eestis ilmuvad ajalehed ja ajakirjad.

«Jutumull ei ole üldse mitte kohustuslik, koomiks võib olla täiesti ilma tekstita,» selgitas Krosmann. «Ja koomiks ei pea ka naljakas olema.»

Eestis on koomiksikultuur tema sõnul lihtsalt nii nõrk, et siin ei olda harjunud selle mõiste tegeliku avarusega.

Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud ja Tartu Kunstikooli õpetaja Peeter Krosmann – üksiti maalikunstnik ja esimese aasta kunstimagistrant Tartu Ülikoolis – on kindel, et eesti koomiksil on kõigest hoolimata tulevikku.

Tampere majas olnud soomlaste koomiksinäituselt sai ta teada, et Soomes oli peaaegu kümme aastat tagasi sellel alal samuti suhteliselt nukker seis. Arenema hakkas asi siis, kui tekkisid kirjastused, mis hakkasid sisukamaid ja kunstipäraseid koomikseid välja andma.

«Ei saa tahta, et oleks koomiksite lugejaskond, kui neid keegi ei anna välja,» nentis Krosmann.

Eestis on esialgu ilmunud seda laadi trükiseid, mille peategelasteks on Miki-Hiir ja Asterix, originaalseid omamaiseid lugusid viimasel ajal sama hästi kui ei ole. «Ma arvan, et Eestis on neid, kes suudaksid joonistada, küll ja rohkem. Lihtsalt ei ole tõuget,» ütles Krosmann.

Maraton innustuseks

Koomiksimaratonid on korraldatud muu hulgas just selleks, et sedasorti inimesi innustada. Nende hulgas mainis kunstnikust õpetaja oma õpilasi Kristo Kooskorat ja Kristel Maamäge, kes osalesid ka seekordsel üritusel.

Kummalgi neil ei ole koomikseid veel ilmunud, küll aga on maratonil osalenud vabakunstnik, Eesti Kunstiakadeemia aastal 2004 lõpetanud Joonas Sildre avaldanud oma koomikseid noorteväljaannetes, isegi välismaal, ja «Linnavurlesid» poolteist aastat Eesti Päevalehes.

«Kui teha kunstipärast koomiksit, siis on väga vähe neid väljaandeid, kuhu seda pakkuda,» nentis ta. Ja et sedasorti eneseväljendust mitte lauasahtlisse jätta, tuleb appi internet.

Sildre nimetas sellist netikohta, nagu Koomiks.ee (www.hot.ee/koomiks). «Sinna üritame koguda huvitavamaid kunstipäraseid koomikseid, mis Eestis tehakse,» ütles ta.

Edumeelsema koomiksi tuleviku tagamiseks tahab Krosmann oma õpilasi suunata osalema oktoobris ühele sellisele ettevõtmisele, kus käib koomiksite tegemine ühel ja samal ajal üle kogu maailma.

Samuti suunab ta neid osalema Tammsaare loomingu teemalisel koomiksivõistlusel, mille tööde laekumise tähtajaks on Anton Hansen Tammsaare majamuuseum seadnud 1. oktoobri.