Finaalseeria esimest kodumängu alustate eduseisult 2:0. Enne mänge ennustati, et seeria läheb 4:0 Kalevile. Nonoh, sellist ennustust ise polegi kuulnud. Aga põhjust oli – põhiturniiri mängud me ju kaotasime. Finaalis on aga tulemust ennustada üks tänamatu töö. Eelmine mäng läks küll õige napilt õnneks. Kui kaua võidupidu kestis? Ei mingit pidu – bussi, koju ja järgmiseks mänguks valmistuma. Kõrvaltvaatajate hinnangul on Rockis praegu rohkem meeskonda kui Kalevis. Kuidas seestpoolt tundub? Meil on veel pikk tee minna, aga tundub küll, et oleme lõpuks rajale saanud. Finaali tehakse ikka teise hingega. Sedagi on öeldud, et Rock pole Kalevist tugevam, teil on õnne rohkem olnud. Õnn on tugevamate poo-lel – nii võib ka öelda. Mis on teid viimastes mängudes oma meeskonna juures väga vihastanud? Neid hetki, kus süda täis saab, on palju. Kui kõik ei lähe nii, nagu plaanitud, ikka ju kihvatab, vihastad siis enda või teiste peale. Aga kohe tuleb järgmine hetk, sellist vihastamist ei saa üle tähtsustada. Kõik ju pingutavad, alati asjad lihtsalt ei klapi kokku. Mängupauside ajal jagate tihtilugu ise korraldusi – olete võtnud kolmanda treeneri rolli? Ma ei tea, kuidas see kõrvalt paistab ja miks seda võimendatakse, tegelikult on asi lihtsalt selles, et kui selgitusi tuleb jagada eesti ja inglise keeles, ei saa ju üks mees kahes keeles korraga rääkida. Siis räägitaksegi mitmekesi. Kas see mitmekeelsus tekitab platsil ka segadust? Kommunikatsioonihäireid kindlasti on. Kui räägitakse inglise keeles, ei pruugi kõik ühtmoodi mõista, eestikeelset juttu tuleb Nashile tõlkida, aega on vaid minut Üksikasju ei jõua nagunii selgitada. On teil Kalevi kirjadega rong juba kusagile lõhkumiseks valmis pandud? Ei, Tartus pole selliseid lisapeibutisi vaja. Aga mees, kes Aivar Kuusmaa platsi servas närvi ajaks, on värvatud? Ka pole. Korvpalli mängitakse ikka väljakul. Kalevi mängueelse õhtu trenni Tartus hiilite vaatama? Salaja piiluma küll ei lähe. Pole mõtet. Kuidas kolmas mäng lõpeb? Pärast 39. minutit oleks hea aeg ennustama hakata – ja siis võib ka puusse panna. -------------------------------------------------------------- Naiste arvamused
Tiia TeppanAura veekeskuse juhataja Minule oli kõige olulisem hoopis poolfinaalmäng Nybitiga, mis otsustas, kas Rock saab finaali või ei. Sel päeval oli Vanemuises pidulik ettevõtjate austamise õhtu, kihutasin sealt nii, nagu olin, seelik seljas, mängu vaatama, mingil juhul ei tahtnud sellest ilma jääda. Madis Ligi võttis mu veel auto peale, muidu poleks jõudnudki. Saali enam ei pääsenud – ja eks mul oleks seal oma seelikuga natuke ebamugav ka olnud. Vaatasin ülevalt kohvikust. Vaat selle mängu lõpus oli tunne küll nii võimas, et Ja veel pärast mängu see elamus, kui Rocki publik minema hakkab, kõik ühtemoodi näost punased ja higised, kõik ühesuguse emotsiooniga... selline ühe rusika tunne. No see ikka on võimas! Seda saabki ainult Tartus kogeda, Tallinnas on klubisid palju, seal hajub fiiling ära. Nii et, jah, minul on see võimsaim emotsioon juba käes, edasised mängud ja võidud on olnud justkui kauba peale. Katre Pelisaar, Veeriku kooli õpetaja Viimastes mängudes on lõpp ju viimaste sekunditeni lahtine olnud. Vaataja emotsioonid käivad vaimustusest meeleheiteni – ja nii mitu korda edasi-tagasi. Teleülekannet vaadates pole tunne muidugi üldse see, mis ise saalis olles, aga samas ei saa koduski lihtsalt rahulikult paigal istuda ja vaadata – kui läheb hästi, hõiskad rõõmust, samas, ei saa salata, lipsas mõni vandesõna ka suust, kui poisid platsil jälle palli kaotasid või oma just kätte võidetud edu uskumatu kiirusega maha mängisid. Minu eredaim korvpallimälestus pärineb aga paari aasta taguselt finaalmängult. Rahvast oli pööraselt palju, ukse taga hirmus rüselus, mind pressiti uksest sisse kusagile nurka, sinna ma teiste keskele litsutuna jäingi. Ei näinud suurt midagi, aga elasin hullult kaasa, ehkki hingamisekski polnud õieti ruumi – kui rahvas rõõmust rõkatas, karjusin ja plaksutasin mina ka. Ja ma olin nii tohutult õnnelik! Tookord Rock võitis. Kristel Kruuse, Veeriku kooli õpetaja Esimest kahte finaalmängu ma ise ei näinudki, aga olin asjaga kogu aeg kursis. Närvid ajab selline viimase sekundi mäng ikka krussi küll. Veel mõne aja eest käisin ma koos oma mehega – siis veel tulevasega – vaatamas absoluutselt kõiki Rocki mänge. Karjusin kaasa elades hääle ära ja pärast, kui nad Manhattanis võitu tähistasid, istusime meie ka truult seal – mis sest, et kõrvallauas, ikka justkui asjaosalised! Ma ei tunne neist isiklikult mitte kedagi – kahjuks! –, aga muretsen ja rõõmustan nende pärast täpselt nii, nagu oleksid nad mulle lähedased inimesed. Eks teiste fännidega ole samamoodi: muretsevad trumme ja vilesid, tulevad kohale ja karjuvad Rocki toetuseks kõigest südamest hääle kähedaks. Kuidas siis teisiti – meie Rock ju, me lihtsalt armastame neid!
> Loe edasi |
Küll pärast viimast mängu jõuab juttu puhuda ja hinnanguid anda, ei tahtnud Tartu Rocki liider Tanel Tein tänase mängu eel vahekokkuvõtteid tegema hakata. 
Vanemad uudised
