15 aastat tagasi pärnakast tartlaseks muutudes jäin ma kõige rohkem
puudust tundma rannast. Mitte sellest Pärnu suvisest, päevitusõlist
leemendava ja korraga külge keerava poolpalja inimmassiga kaetud
rannast, vaid kevadisest, peaaegu inimtühjast rannast.
Rannast, kus merelt lõõtsuv tuul tõi ninna hoopis teistsugust kevadelõhna kui siin, Tartus.
Rannast, kus jalutamine – loe: tuuleiilidest läbi murdmine – andis sama füüsilise koormuse, mis Toomemäkke tõusmine.
Rannast, mille veepiiril loksus veel koristamata praht ja liivale üles seatud atraktsioonid ootasid kannatamatult meistrimehe mutrivõtit ja maalrinaise pintslit.
Rannast, kus külma mereveega mängisid vaid mõned kohalikud, vanemate keelule vilistanud marakratid.
Rannast, mille kohal kajas kajakate ühendkoori kõrvulukustav ood kevadele ja mille avarus tahtis sind lausa lämmatada.
Sellisest rannast jäin ma puudust tundma.
Tartus elades olen aeg-ajalt oma naiivsuses kõike seda mõnest kohalikust rannast otsimas käinud. Ja, oh üllatust, midagi olen ka leidnud. Samasuguseid murenenud värvikihiga rannakiikesid ja -karusselle. Veepiiril hapukalt lõhnavat kõdu ja prahti. Veega mängivaid lapsi ja kiljuvaid kajakaid. Olen leidnud tuultki, millega rinda pista. Vaid ühte pole ma leidnud – seda Pärnu rannale nii iseloomulikku kevadelõhna ja avarust. Seda ei asenda siin sisemaal miski.
Ja nii jäängi ma, viieteistkümnendat aastat tartlane, kusagil sügaval südamesopis ikkagi merd igatsevaks rannapoisiks.
