Noor disainer räägib, et kuigi ta on noorte moevõistlusel Moeke neli aastat osalenud, meeldib talle tarbemood siiski rohkem. Talle ei meeldi teha selliseid riideid, mis kappi seisma jäävad. «Kunstilist moodi saab ühe korra lava peal näidata, rohkem pole nendel riietel mõtet,» tõdeb koolitüdruk, kes esindas Tartumaad Quelle noorte rõivadisainerite võistlustel, kus peaauhinnaks võidukomplekti tootmine ja kataloogis müügile paiskamine.Võit tundus magus kõigile seitsmele finaali valitule, läks see aga Rocca-al-Mare kooli õpilasele Roberta Einerile. Inspiratsioon filmidest Annika tegeleb õmblemisega iga päev. Näiteks õmbleb ühel päeval pool pluusi valmis, tuleb teisel päeval koju, harutab selle üles ja alustab uuesti. Või ostab kooliteele jäävast Abakhani kangapoest vajalikku hoopis järgmise rõivatüki tarvis. Kangapoodides kulub tal kuus keskmiselt 300 krooni. Kangastest leiab ta ka ideed, mida sellest õmmelda. Poest ostetud püksiriidest peavad saama just püksid, mitte midagi muud. Mõtteid, kuidas riideid teha, ammutab disainer aga rõivastelt, kataloogidest, aga eelkõige vanadest filmidest. Quelle kataloogi pole ta aga ealeski näinud. Enda tehtud rõivaid kannab neiu harva. Kõik, mis valmis saab, leiab tee suurde riidekappi, kust sõbrannad, kes on moeloojaga täpselt sama mõõtu ja passivad seetõttu moeetendustel modellidekski, käivad endale riideid laenamas, osa asju ootab aga ostjat Laia tänava noortepoes Varjend. «Kui mul ikka pükse vaja on, siis ma lähen poodi ja ostan,» tunnistab noor disainer, et spetsiaalselt endale ei õmble ta isegi vajaduse korral. Siiski – keskkooli lõpukleit on küll plaanis ise teha. Moeloomine meeldib Annikale rohkem kui õmblemine, aga viimane käib moeloomisega lihtsalt kaasas – tihti ei teagi ette, mis täpselt kangatükist sünnib, see selgub alles õmblemise käigus. Just see, et tulemust kunagi ette ei tea, teebki asja huvitavaks. Õmblemisega alustas Annika 14-aastaselt, tõuke selleks andis moeshow’l modellina osalemine. Kuigi õmblemisoskusi tüdrukul polnud, sest käsitöötundides oli ta tarkuste ammutamise asemel hoopis sõbrannadega jutustanud, ostsid vanemad talle õmblusmasina. Eelmisel aastal tegi neiu läbi ka õmbluskursused. Majandus õppima «Niisama õmblemine ei ole üldse huvipakkuv,» nendib ta siiski, et midagi lühemaks teha või tavalist musta seelikut õmmelda ta küll ei viitsi. «See ei ole minu jaoks loominguline, väga igav oleks,» teatab ta. Kuigi õmblemise nimel sai loobutud üheksa aastat kestnud korvpallitrennist, ei taha Annika minna õppima õmblemise ja moega seonduvat. «Tahaks teisi teadmisi ka saada,» märgib ta ja tunnistab, et teda tõmbab hoopiski majandust õppima. |
