|
 |
18.04.2006 00:01 Martin Pau, reporter Ehkki politseiraporteisse lipsab järjest sagedamini nupukesi trahvi saanud koeraomanikest, on inimesi ja teisi koeri ründavad penid, aga ka hulkuvate kasside hordid nii Tartus kui Tartumaal endiselt üsna tavaline vaatepilt. Tartu konstaablijaoskonna ülemkomissar Tarmo Stok-keby tunnistab, et ei saa kahjuks raporteerida loomapidajate distsipliini paranemisest. Vastuoksa: mullu pani Tartu politsei kirja üle 40 koerte tekitatud varalise kahju juhu, kuid tänavu kogunes neid ainuüksi kolme kuuga 30. «Inimeste ükskõiksus, hoolimatus,» võtab Tartu koerte ja kasside varjupaiga perenaine Mairi Peiponen kahte sarnase tähendusega sõnasse kokku pahanduste põhjuse. «Aga loom pole süüdi, et inimene on juhm.» Kultuuritu loomapidamise lätteid näeb Peiponen nõukogude ajas, mis põlistas suhtumise koerasse ja kassisse kui tarbeesemetesse: esimene valvab vara, teine püüab hiiri. Nüüd on lisandunud hoiak: kui mul on kallis ja hirmuäratav koer, olen tegija. «Olukorra ebanormaalsust näitab see, et pisikeses Eestis on pea kümmekond loomade varjupaika, mitu korda suurema rahvaarvuga Soomes aga ainult paar,» kõrvutab Peiponen. Karistused pole karmid Põhiliselt Tartu vallas korda hoidev konstaabel Argo Lääts hindab koerte hulkumist külades ja alevikes tõsiseks probleemiks. «Omanike eneseõigustus algab harilikult väitest, et tema koer ei ründa kedagi,» ütleb Lääts. «Aga üks asi on koera käitumine kodus oma pereliikmete keskel, teine asi üksi või koerakarjas kodust kaugel.» Hetkel menetleb Lääts näiteks segaverelise koera juhtumit, kes on esialgseil andmeil murdnud Vasula kandis maha vähemalt kaks metskitse. Ühe kitsekorjuse juures tabas Lääts peni otse mõnusalt söömaajalt ning tegi paharetist ka pilti. «Esialgu pole veel õnnestunud tõendada, kellele see koer kuulub,» rääkis Lääts. «Huvitav on aga tema juures see, et võõraste inimestega on ta äärmiselt sõbralik.» Üle-eelmisel nädalal ründasid kaks koduõuelt pagenud koera Tammistu kandis üht ketikoera. Viimase päästis malakaga sekkunud perenaine. Läinud aastal ei läinud aga sama hästi ketikoeral Möllatsi külas. Tigedad naabripenid tegid talle otsa peale. Murdjate omanik sai 1500 krooni trahvi. Hüvitise maksmises leppis ta kahju kannatanuga ise kokku. Maksimaalne trahv võiks aga olla sellisel juhul 12 000 krooni. Ainuüksi pideva hulkuda laskmise eest võiks politsei määrata loomaomanikule kuni 6000 krooni trahvi. Selle aasta alguses sai Vääg-veres 900 krooni trahvi koeraomanik, kelle kaukaasia lambakoer hüppas üle aia ning ründas 65-aastast naist. Naisel tuli õmmelda nii kätt kui jalga. 900 krooni sai aasta alguses ka Saadjärve elanik, kelle krants lõhkus koolilapse riideid. «Karistuse karmus sõltub süüdlase mõistlikkusest,» selgitas Lääts. «Kui inimene viga tunnistab ja oma looma edaspidi kodus kinni hoiab, on asi leebem. Kui ta on ükskõikne või koguni üleolev, siis muidugi karmim.» Tartu konstaablijaoskonna ülemkomissari Tarmo Stokkeby sõnul selgub väga harva, et koeraomanik on Tartu koerte ja kasside pidamise eeskirja täitmiseks teinud kõik endast oleneva ning pahanduse tekkimise võib panna asjaolude õnnetu kokkulangemise arvele. Suukorv põlu all Küll on õue piirav tara madalavõitu ja koer hüppab sellest lihtsalt üle, küll on aias auke. Mõni laseb aga peni süüdimatult aiaväravast ilma uurima, väites hiljem, et keegi võõras tänavalt aitas looma ula peale. «Koerte ja kasside pidamise eeskirjas on selgelt öeldud, et vajadusel peab koer kandma avalikus kohas suukorvi, kuid suukorv on koeraomanike seas ebapopulaarne,» nentis Stokkeby. Näiteks ründas tige rotveiler sel kuul Annelinnas üht daami, lõhkudes tema riided. Eluka peremees patseeris samal ajal läheduses, arvates normaalseks, et priske lõukoer ei kanna avalikus kohas suukorvi ega ole kinnitatud jalutusrihma otsa. «Omanik puikles, ei tahtnud end kuidagi vastutavaks lugeda, kuid meil oli kasutada mitme pealtnägija tunnistus,» selgitas Stokkeby. «Arvestades, et sama inimest oli varem koeraga laste hirmutamise eest trahvitud, tuli trahv üsna suur – 1800 krooni.» Umbes kaks kolmandikku kõigist karistustest määrabki Tartu politsei varalise kahju tekitamise eest. Ülejäänud lihtsalt põhjusel, et omanik laseb oma neljajalgset sõpra takistamatult hulkumas käia ja peab seda koguni normaalseks. Enamjaolt hulkumise eest karistust aga ei tulegi, aitab hoiatusest. Metsikud koerad Tarmo Stokkeby ja Argo Lääts kinnitavad, et enamikul juhtudel õnnestub lihtsalt hulkuva või pahandust teinud koera omanik kindlaks teha. Leidub aga ka jäädavalt kodust lahkunud või sealt minema löödud loomi, kellel pole muud võimalust kui otsida toitu juhuslikest hoovidest või lausa metsast, võttes endale kähriku, rebase, hundi ja ilvese õigusi. Tartu jahindusklubi juht Jaak Volmer ütleb, et viimasel ajal pole jahimehed talle seesugustest päris metsistunud koertest teateid toonud. «Kaldun arvama, et varem või hiljem leiab koer metsas fataalse lõpu – hunt murrab ta maha,» põhjendab Volmer. Volmeri hinnangul on koerapidajate distsipliin maal samm-sammult paranemas. Ometi peab üks osa talurahvast endastmõistetavaks, et koera territoorium on just nii suur, kui kaugele käpad teda kannavad. «Üks vanamemm ütles mulle: muidugi lasen koera õhtul ketist lahti, et ta mind kaitseks,» vahendab Volmer. «Kuidas ta kaitseb, kui me leidsime tema koera jäljed kodust kümne kilomeetri kauguselt?» Muist koerapidajaid peab kettipanekut piinavaks, kuid ei viitsi või ei jaksa õue ka tarastada. Osa kutsasid on selgeks õppinud, et kui tükk aega ulguda, ei pea omaniku närv vastu ja ahistav kett võetakse küljest. «Omast kogemusest võin öelda, et kui koeraga tegeleda, hoiab ta kodu rohkem ega kipugi nii väga hulkuma,» sõnab Volmer. «Kui koer ei leia tegevust ja mängulist põnevust kodus, otsib ta seda mujalt.» Hulkuvate loomade jutud on harilikult ikka koerajutud. Kassikuse hais kortermaja trepikojas võib küll häirida, aga kui miisu pole just marutõbine, siis ta inimesele häda ei tee. Eesti Loomakaitse Seltsi Tartu osakonna juhataja Maaja Mäll jahmatab ilmselt paljusid: erinevail andmeil elab Tartus 2000 kuni 4000 hulkuvat kassi. Loomakaitsjad sooviksid võimalikult paljud neist viljatuks opereerida, seni on aga leitud raha vaid umbes 40 kassi lõikamiseks. «Õnneks hakkab murduma kassiomanike iganenud arusaam, et kass peab saama palju vabalt ringi käia ja korterielu on talle piin,» räägib Mäll. «Palju on juba ka neid, kes kassi traksides jalutavad.» Jahiklubi juht Jaak Volmer ütleb aga, et maal on kass endiselt absoluutselt prii. Ta võib küll toas diivanil põõnutada, aga iga nõudmise peale lubatakse ta õue. Sealt viib tee niidule ja metsa, kus ootavad maitsvad linnu- ja jänesepojad. «Koer torkab silma ja häirib inimest, aga kahju, mida tekitavad loodusele kassid, on palju suurem,» usub Volmer. «Koer on metsas paras udupea. Ta ei pruugi märgatagi, kui üle linnupesa tormab. Kass on aga tõeline kiskja. Suurepärane varitseja, kes saab saagi kätte ka puu otsast.» Lõikamine aitab Loomakaitsja Maaja Mäll head lahendust soovitada ei oska. Panna ka maal kassid tuppa kinni ja unustada igaveseks tiitlid hiirekütt ja hiirekuningas? «Ma kardan, et kasside pidamisel pole sajaprotsendiline urbaniseerumine maal võimalik,» arutleb Mäll. Kindlasti väheneb Mälli sõnul loodusele tekkiv kahju, kui kassi korralikult sööta, et ta poleks sunnitud metsast toitu otsima. Soov hulkuda ja lõbu pärast tappa peaks vähenema ka siis, kui kass steriliseerida: hormoonid ei mölla ja kass hakkab enam kodu hoidma, selgitab Mäll. Varem oli jahimeestel tavaks metsas kondav koer ilma pikema jututa siruli tõmmata, alates 2000. aasta sügisest, mil jõustus uus loomakaitseseadus, on Volmeri sõnul iga jahimeest manitsetud: ärge puutuge! Loomakaitseseadus välistab kergekäelise tapu ja lubab koeralt-kassilt elu võtta alles siis, kui kaks nädalat pärast looma püüdmist pole peremeest leitud. Ent elajat hoida pole kusagil ja tõtt-öelda polegi maal kedagi, kes hulkujat püüaks. Tartu politseijaoskonna andmeil on praeguseks suutnud oma koerte ja kasside pidamise eeskirjaga maha saada kõik Tartumaa omavalitsused. Eeskiri on politseiniku töös hädavajalik, sest kohaliku omavalitsuse korralduse seadus sätestab vaid sanktsioonid kultuuritu loomapidamise eest. Eeskirja asi on üksikasjalikult norme kirjeldada, selgitas Argo Lääts. Koostöö puudub Suur mure maakonstaablitele on aga Tartu linna ja valdade koostöö puudumine. Pole mõeldav, et iga vald rajaks linna eeskujul kodutute ja hulkuvate loomade varjupaiga, linna varjupaiga teenuse kasutamiseks pole vallad aga vaevunud kokkuleppeid sõlmima. «Me saame pidevalt palju kõnesid valdadest,» nendib Tartu loomade varjupaiga perenaine Mairi Peiponen. «Küll kutsutakse hulkuvat looma püüdma, küll tahetakse looma ära anda. Meil pole aga õigust abi anda, sest varjupaik on tehtud linna rahaga ja kuulub linnale. Linn loomulikult ei taha võõraid arveid maksta.» Tartu varjupaigast on mindud ühel korral vaid Laeva valda, kus näljutatud ja pekstud talukoer tuli hädaabi korras omanikelt ära võtta, et tuua ta tagasi poolelt teelt vikerkaare taha. «Meie oleme koostööks valmis, aga selles peavad vallad esmalt linnaga kokku leppima,» sõnab Peiponen. Ta pole valmis ütlema, kui palju raha peaksid vallad igal aastal varjupaiga ülalpidamisse panustama. Seda ei ütle ka Tartu linnamajandusosakonna juht Rein Haak. Küll arvab ta, et varjupaigas tuleks kehtestada kindlad teenusehinnad nii loovutatud lemmiklooma vastuvõtu kui ka püütud hulkuva looma hoidmise eest. Jaak Volmeri sõnul kipuvad koerad inimest kassist rohkem häirima, kuid kass tekitab looduses enam kahju. «Oma muredega on helistanud mulle mitmed omavalitsused, näiteks Rõngu ja Elva, ja ma arvan, et see peaks olema arutelu teema Tartumaa Omavalitsuste Liidus. Maapuudust varjupaigas pole ja kui vallad annaksid oma osa rajatistesse, poleks koostööks takistust.» Elva haljastusspetsialisti Milvi Saarekivi väitel männilinnas kodutuid loomi pole, kuid koostööd Tartu varjupaigaga peab ta siiski hädavajalikuks. Pole ju loomulik, et koerast või kassist tüdinul on ainus viis temast vabaneda kutsuda loomaarst mürgisüsti tegema. Ning kuigi 6000 elanikuga Elvas pea igaüks igaüht tunneb, tuleb ikka ette hulkuvaid loomi ja olukordi, kus oleks vaja püüdjat ja hoiupaika. «Kaebusi hulkuvate ja ründavate koerte kohta on Elva kodulehel küll paksult, kuid politsei on nende omanikele ka üsna usinalt trahvi teinud,» mainis Saarekivi. Loomadega juhtunut • Tartu politsei menetluses on praegu lugu väikesest krantsist, kes kargas üle tara endast suurema tõukoera aeda ning maitses temaga armurõõme. Tõukoera omanik maksis abordi eest 1300 krooni, kuid krantsi peremees pole sugugi kindel, et peab kulutuse hüvitama. • Paar aastat tagasi jõudis Tartu maakohtusse Tartu valda kolinud väliseestlanna tsiviilhagi naabri vastu, kelle kuri kass olevat teda tema oma aias rünnanud, põhjustades nii füüsilisi kui ka moraalseid kannatusi. Kohus ei nõustunud siiski kannatanule kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ulatunud valuraha välja mõistma. Allikad: politsei, Tartu maakohus |
|||||||
|
