Tartu konstaablijaoskonna ülemkomissar Tarmo Stok-keby tunnistab, et ei saa kahjuks raporteerida loomapidajate distsipliini paranemisest. Vastuoksa: mullu pani Tartu politsei kirja üle 40 koerte tekitatud varalise kahju juhu, kuid tänavu kogunes neid ainuüksi kolme kuuga 30. «Inimeste ükskõiksus, hoolimatus,» võtab Tartu koerte ja kasside varjupaiga perenaine Mairi Peiponen kahte sarnase tähendusega sõnasse kokku pahanduste põhjuse. «Aga loom pole süüdi, et inimene on juhm.»Kultuuritu loomapidamise lätteid näeb Peiponen nõukogude ajas, mis põlistas suhtumise koerasse ja kassisse kui tarbeesemetesse: esimene valvab vara, teine püüab hiiri. Nüüd on lisandunud hoiak: kui mul on kallis ja hirmuäratav koer, olen tegija. «Olukorra ebanormaalsust näitab see, et pisikeses Eestis on pea kümmekond loomade varjupaika, mitu korda suurema rahvaarvuga Soomes aga ainult paar,» kõrvutab Peiponen. Karistused pole karmid Põhiliselt Tartu vallas korda hoidev konstaabel Argo Lääts hindab koerte hulkumist külades ja alevikes tõsiseks probleemiks. «Omanike eneseõigustus algab harilikult väitest, et tema koer ei ründa kedagi,» ütleb Lääts. «Aga üks asi on koera käitumine kodus oma pereliikmete keskel, teine asi üksi või koerakarjas kodust kaugel.» Hetkel menetleb Lääts näiteks segaverelise koera juhtumit, kes on esialgseil andmeil murdnud Vasula kandis maha vähemalt kaks metskitse. Ühe kitsekorjuse juures tabas Lääts peni otse mõnusalt söömaajalt ning tegi paharetist ka pilti. «Esialgu pole veel õnnestunud tõendada, kellele see koer kuulub,» rääkis Lääts. «Huvitav on aga tema juures see, et võõraste inimestega on ta äärmiselt sõbralik.» Üle-eelmisel nädalal ründasid kaks koduõuelt pagenud koera Tammistu kandis üht ketikoera. Viimase päästis malakaga sekkunud perenaine. Läinud aastal ei läinud aga sama hästi ketikoeral Möllatsi külas. Tigedad naabripenid tegid talle otsa peale. Murdjate omanik sai 1500 krooni trahvi. Hüvitise maksmises leppis ta kahju kannatanuga ise kokku. Maksimaalne trahv võiks aga olla sellisel juhul 12 000 krooni. Ainuüksi pideva hulkuda laskmise eest võiks politsei määrata loomaomanikule kuni 6000 krooni trahvi. Selle aasta alguses sai Vääg-veres 900 krooni trahvi koeraomanik, kelle kaukaasia lambakoer hüppas üle aia ning ründas 65-aastast naist. Naisel tuli õmmelda nii kätt kui jalga. 900 krooni sai aasta alguses ka Saadjärve elanik, kelle krants lõhkus koolilapse riideid. «Karistuse karmus sõltub süüdlase mõistlikkusest,» selgitas Lääts. «Kui inimene viga tunnistab ja oma looma edaspidi kodus kinni hoiab, on asi leebem. Kui ta on ükskõikne või koguni üleolev, siis muidugi karmim.» Tartu konstaablijaoskonna ülemkomissari Tarmo Stokkeby sõnul selgub väga harva, et koeraomanik on Tartu koerte ja kasside pidamise eeskirja täitmiseks teinud kõik endast oleneva ning pahanduse tekkimise võib panna asjaolude õnnetu kokkulangemise arvele. Suukorv põlu all Küll on õue piirav tara madalavõitu ja koer hüppab sellest lihtsalt üle, küll on aias auke. Mõni laseb aga peni süüdimatult aiaväravast ilma uurima, väites hiljem, et keegi võõras tänavalt aitas looma ula peale. «Koerte ja kasside pidamise eeskirjas on selgelt öeldud, et vajadusel peab koer kandma avalikus kohas suukorvi, kuid suukorv on koeraomanike seas ebapopulaarne,» nentis Stokkeby. Näiteks ründas tige rotveiler sel kuul Annelinnas üht daami, lõhkudes tema riided. Eluka peremees patseeris samal ajal läheduses, arvates normaalseks, et priske lõukoer ei kanna avalikus kohas suukorvi ega ole kinnitatud jalutusrihma otsa. «Omanik puikles, ei tahtnud end kuidagi vastutavaks lugeda, kuid meil oli kasutada mitme pealtnägija tunnistus,» selgitas Stokkeby. «Arvestades, et sama inimest oli varem koeraga laste hirmutamise eest trahvitud, tuli trahv üsna suur – 1800 krooni.» Umbes kaks kolmandikku kõigist karistustest määrabki Tartu politsei varalise kahju tekitamise eest. Ülejäänud lihtsalt põhjusel, et omanik laseb oma neljajalgset sõpra takistamatult hulkumas käia ja peab seda koguni normaalseks. Enamjaolt hulkumise eest karistust aga ei tulegi, aitab hoiatusest. Metsikud koerad Tarmo Stokkeby ja Argo Lääts kinnitavad, et enamikul juhtudel õnnestub lihtsalt hulkuva või pahandust teinud koera omanik kindlaks teha. Leidub aga ka jäädavalt kodust lahkunud või sealt minema löödud loomi, kellel pole muud võimalust kui otsida toitu juhuslikest hoovidest või lausa metsast, võttes endale kähriku, rebase, hundi ja ilvese õigusi. Tartu jahindusklubi juht Jaak Volmer ütleb, et viimasel ajal pole jahimehed talle seesugustest päris metsistunud koertest teateid toonud. «Kaldun arvama, et varem või hiljem leiab koer metsas fataalse lõpu – hunt murrab ta maha,» põhjendab Volmer. Volmeri hinnangul on koerapidajate distsipliin maal samm-sammult paranemas. Ometi peab üks osa talurahvast endastmõistetavaks, et koera territoorium on just nii suur, kui kaugele käpad teda kannavad. «Üks vanamemm ütles mulle: muidugi lasen koera õhtul ketist lahti, et ta mind kaitseks,» vahendab Volmer. «Kuidas ta kaitseb, kui me leidsime tema koera jäljed kodust kümne kilomeetri kauguselt?»
> Loe edasi
|
Ehkki politseiraporteisse lipsab järjest sagedamini
nupukesi trahvi saanud koeraomanikest, on inimesi ja teisi koeri ründavad penid,
aga ka hulkuvate kasside hordid nii Tartus kui Tartumaal endiselt üsna tavaline
vaatepilt. 
Vanemad uudised
