Perekonnaseaduse eelnõu, mida riigikogus arutatakse, valmis juba kuus aastat tagasi. Ka siis esitati selle varalisi suhteid puudutava osa kohta hulgaliselt argumenteeritud vastuväiteid, ning tolleaegne reformierakondlasest justiitsminister Märt Rask oli naisorganisatsioonide esindajate töörühmadesse lülitamise järgselt sunnitud loobuma eelnõu esitamisest riigikogule. Nüüd on meil juba paar aastat taas sama ideoloogiat toetav minister ja eelnõugi riiulilt alla võetud ning ühiskonnas kehtima hakkamiseks esitatud. Justiitsminister on jõudnud seaduse eelnõu headuses ja vajalikkuses kahtlejaid isegi valetajaiks ning kultuurituiks tembeldada (PM, 17.09.2007). Juba viis sajandit Juristina ja Eesti Naisliidu esinaisena ei saa ka mina nõustuda nende põhjendustega, mida esitab Rein Lang või siis tema ministeeriumi nõunik. Esimene väide: praegune perekonnaseadus on kantud kommunistlikust ideoloogiast ja abikaasade varasuhteid reguleerib sisuliselt 1969. a ENSV abielu- ja perekonnaseadus (PM, 17.09.2007). Abikaasade ühisvara põhimõtted kui kommunistlik igand tuleb asendada varalahususega või nn vara juurdekasvu tasaarvestamise süsteemiga. Millal Eesti õigusruumis võeti kasutusele ühisvara institutsioon? Selleks tuleb pöörduda meie õigusajaloo allikate poole. Minemata ajas liiga kaugele ja lehitsedes 19. sajandi talurahvaseadust või 1865. a jõustunud Balti Eraseadust ilmneb, et varaühisus kehtis juba siis. Narva ja Liivimaa linnaõiguses oli see põhimõte samuti kasutusel juba 16. ja 17. sajandist. Lähtekohaks Rootsi õigus. Seega kommunistliku ideoloogiaga ei ole siin mingit pidi tegemist. Vastupidi, abielulise varaühisuse süsteem on Eesti ühiskonnas sajandeid kasutusel olnud. Tõsi, 1930. aastatel, nn vaikiva ajastu perioodil, püüti selles osas revolutsiooni teha ja seadust muuta, aga see ei õnnestunud ühiskonna tugeva vastuseisu tõttu. Ainuüksi naisorganisatsioonid kogusid üle 31 000 protestiallkirja. Nii et nõukogude nostalgiaga pole siin küll tegu. Kuigi mõne poliitiku suus on see argument muutunud haamriks, millega teisi tümitada. Pikad varavaidlused Teine väide: praegu kestavad varavaidlused aastaid. Nüüd jagatakse lahutuse korral nutu saatel kohtusaalis asju (üks king naisele ja teine mehele) (R. Lang, PM, 17.09.2007). Esiteks soovitaks läbi lugeda kehtiva perekonnaseaduse § 15 lg 2, mis sätestab, et abielu kestel omandatud isiklikud tarbeesemed on abikaasa lahusvara. Ja kingad on kahtlemata tarbeesemed. Kohtupraktika on seni teinud erandi selliste tarbeesemete osas nagu väärismetallist ehted ja kallihinnalised karusnahast kasukad. Tõsi on aga see, et varavaidlused kohtus kestavad kaua. Kas uus seadusesäte kaotab need? Julgen arvate, et ei. Uus seadus võtab ühisvara asemel kasutusele nn vara juurdekasvu tasaarvestamise süsteemi (mõlema abikaasa vara hindamine ja seejärel rahaline tasaarveldus ehk siis pooleks). Ja ega seejuures vaidlused kuhugi kao. Kui juba kohtusse on mindud, siis järelikult teineteise mõistmise ja mõista tahtmise aeg on ümber. Pole ka realistlik arvata, et tõenduslikke ostutšekke säilitatakse aastakümneid, eeldusel, et äkki me ühel päeval kooseluks enam ei sobi ja siis läheb neid vaja. Tundub ka, et ollakse reaalsustaju täiesti minetanud, kui arvatakse, et aastaid abielus olevad paarid, s.t need kes on nõus olnud ühisvara põhimõttega, on uue seaduse jõustudes teadlikud juriidilisest uperpallist ja selle mõjudest, ning ruttavad notari juurde vormistama soovi ühisvara põhimõtete edasikestmiseks. Vastasel juhul muutub nende edaspidi soetatud vara automaatselt lahusvaraks. Segadus missugune. Lõppkokkuvõttes kohturada ei rohtu, vaidlused jäävad. Seadusandja on vastu ühisvara režiimi eelistanute tahtmist muutnud neile olulist varasuhet. Kuidas see sobib põhiseaduse printsiipidega? Suureneb ka vajadus õigusabi (advokaatide) ja notariteenuse järele, ning see maksab. Kas see on mõistlik? Kaitsmaks nõrgemat? Kolmas väide: uus seadus pidavat kaitsma nõrgemat ehk siis vähem teeninud, panustanud abielupoolt. On fakt, et naised teenivad meil enam kui neljandiku võrra vähem kui mehed. On fakt, et üldjuhul on naised just need, kes on lapsehoolduspuhkusel, mis omakorda ei võimalda just neil teha märkimisväärseid panuseid vara soetamiseks. Kuigi ega nad kodus käed rüpes istu, koristamine-triikimine-söögitegemine jms töö ei kuulu aga abikaasana tasustamisele. Järelikult saavad nõrgemaks pooleks olla just naised. Pealegi oleme olukorras, kus 37 000 naisel ei ole õnnestunud saada kätte mehelt, oma laste isalt elatusraha isegi lastele. Paljud on loobunud üldse nõudeõigusest kui lootusetust ettevõtmisest (EPL, 09.04.2007). Kas tõesti arvame, et uue varasuhete regulatsiooni sisseviimisega hõlbustame mõlema poole elu ja tagame õigluse? Usume, et mees, kelle vara suureneb üldjuhul rohkem, ka tegelikult korvab vahe oma endisele naisele? Kutsun siinjuures tõsiselt mõtlema, kas kellegi isiklikud varalised huvid tuleb ikka ühiskonnas seada prioriteetseks ja kas nad õigustavad seni kehtinu ja omaksvõetu pea peale pööramist? Seda enam, et abielupaaridele, kes soovivad rakendada varalahustust, on see võimalus abieluvaralepingute sõlmimise näol ka praegu olemas. Asjaolu, et alates abieluvaralepingu sõlmimise võimaluse seadustamisest möödunud 12 aasta jooksul on neid tehtud vähe, veidi üle 3000, ei kõnele ühiskonna ootustest ja suurest vajadusest senist ühisvara institutsiooni muuta. Poliitiline otsus Kuidas on küsimus lahendatud teistes ELi riikides? Täielik varalahusus on kehtestatud vaid viies liikmesriigis (Austria, Iirimaa, Inglismaa, Portugal ja Soome). Soomet kui positiivset näidet on eelnõu kaitsjad ka esile tõstnud. Targu on jäetud lisamata, et nii Soomes kui ka teistes varalahusust rakendavates riikides ei ole mehel suuremat õigust vara jagamisel, kui naine oli lastega kodus ega saanud teenida perele raha. Sel juhul rakendatakse ühisvara põhimõtteid. Rootsis (kasutab segasüsteemi) kehtib abielu kestel küll varalahusus, aga abielu lõppedes jagatakse vara suuresti varaühisuse reeglite alusel. Kõigis teistes ELi liikmesriikides rakendatakse varaühisuse reegleid. Erandiks on Saksamaa, kus kehtib nn juurdekasvusüsteem ehk siis jagatakse lahutamisel seda vara, mille võrra kummagi abikaasa vara on abielu kestel suurenenud. Samal ajal on mitmes riigis seadustatud väiksemat sissetulekut omava endise abikaasa (reeglina naine) ülalpidamiskohustus, ja sageli kuni viimase uuesti abiellumiseni. Euroopa oma tavade ja õiguskultuuride mitmekülgsuses on huvitav, sellel kõigel on oma ajalooline taust. See, mis on sobiv ja vastuvõetav Portugalile, ei pruugi olla samamoodi vastuvõetav meile Eestis. Seetõttu arvan minagi, nii nagu väljendas oma arvamusloos riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde (PM, 24.09.2007), et uues perekonnaseaduse eelnõus esitatud ühisvara sätete muutmine varalahususe põhimõtteks on eelkõige poliitiline otsus, mitte juriidiline lahendus. Lisan aga, et kui otsustus on mõistetav kooskõlas Reformierakonna neoliberalistliku ideoloogiaga, siis mõistmatu on, mis põhjustel sai eelnõu heakskiidu praegustelt valitsuskoalitsiooni kuuluvatelt teistelt erakondadelt. |
