| |
|
 |
Entsüklopeediasse moraalist artiklit kirjutav Denis Diderot (Jan Uuspõld) on lasknud end kütkestada teda maalinud Anna Dorothea Therbouche’il (Helena Merzin).
Foto: Sille Annuk |
|
Suur vabaduseotsing väikses Vanemuises
17.02.2006 00:01
Lennart Peep, Teatriteaduse tudeng
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Vanemuise väikeses majas esietendus kolmapäeval Madis
Kalmeti lavastatud «Vabamõtleja», mis kõneleb tänapäevaste inimestega ajatust
probleemist – vabadusest.
Kavalehe järgi on «Vabamõtleja» kahevaatuseline filosoofiline komöödia. Vaatamata žanrile ei ole see siiski kerglane lavastus: alla vööd naljad on sihitud õigesse punkti. Paljus provokatiivsena mõjub etendus kõigile erinevalt, kuid julgen oletada, et puudutab iga inimest üsna sügavalt.Diderot’ töötuba Etenduses on juttu valgustusajastu suurkujust Denis Diderot’st ja tema suhetest naistega. Lavaruum, mis on Diderot’ (Jan Uuspõld) töötuba eesriide avamisest sulgemiseni, on ka tema pea ja selle sisu. Seal juhtub igasugu asju. Intriigid ja inimesed, kes selle toa ustest sisse-välja käivad, on seebiooperlikud. Kõike seda läbib peategelase traktaat moraalist ehk sellest, kuidas hästi elada. Nagu näidendi autor Eric-Emmanuel Schmitt, pean ka mina esietendust vaadanuna tunnistama, et kõik naised on idealiseeritud. Seda selles tähenduses, et nad kannavad lavastuses üht kindlat mõtet. Nad tunduvad olevat mehe vastandid ning selline suhtumine teeb rollid ekstreemseks. Autor ja lavastaja on tõstatanud kaks mõtet, millele igaüks peab ise vastama. Esiteks, kas mehel on õigus ja vabadus armastada siiralt ja ausalt korraga kaht naist? Teiseks, kas naisel on õigus ja vabadus, kasutades ära mehe bioloogilisi nõrkusi, manipuleerida temaga? Vaatamata lavastaja arvatavale püüdlusele tuua lavale stanislavskilik läbielamisteater, mõjusid usutavamana need stseenid, milles oli rohkelt groteski ja mängulisust. Arvan, et selline nihe oli põhjuseks, miks esimene vaatus väsitas igavusega. Võinuks olla tempokam. Teises vaatuses oli jõulist mängu, milles oli kindel osa portreekunstnik Anna Dorothea Therbouche’i (Helena Merzin) ja Diderot’ täielikul kaartide avamisel. Ansamblimäng oli kehvapoolne, kuid just see jättis paradoksaalselt lavastuse kontekstis õige mulje – et inimesed ei saa üksteisest täielikult aru. Laval olid erinevate soovide ja arusaamadega isiksused, mistõttu möödarääkimised, arusaamatused, võimumängud olid kerged tulema. Nii nagu päris elus. Teistest vähem väljajoonistatuks jäi Diderot’ sekretäri Baronnet’ (Indrek Tulp) koht lavastuses. Kõikidel teistel oli oma suhe mõistega vabadus ja ümbritsevate intriigidega, aga Barronet’ seisukohad (kui neid üldse oli) etenduses ei kajastunud. Kui nii, siis oli see roll lavastuses üleliigne. Vabadus Diderot on etenduses nagu janus ja näljane kits, kelle ette on võrdsesse kaugusse asetatud söök ja jook ning kes sureb janusse ja nälga oskamatusest valida (mälu järgi etendusest). Diderot on etenduses pidev otsija, kes ei oska ega taha valida erinevate heade asjade vahel (ja hea ei pea alati olema moraalne, vaid võib olla lihtsalt ilus) ja ei taha neid paremusjärjestada. Tema prioriteedid on alati ühel tasemel: olgu selleks
siis naised või filosoofia. Need kõik on Diderot’ peas võrdsed. Inimene on
bioloogiline masin, sotsiaalne masin, mõtlev olend. Korraga. Vabadus on olla
nii, nagu inimene on loodud.
«Vabamõtleja» • Vanemuise väikeses majas esietendus 15. veebruaril Eric-Emmanuel Schmitti filosoofiline komöödia «Vabamõtleja». • Lavastanud Madis Kalmet. • Mängivad Jan Uuspõld, Helena Merzin, Karin Tammaru, Marianne Kütt, Marika Barabanštšikova ja Indrek Tulp.
|
