Kristina Šmigun pärast eilset võidukat finišit 10 kilomeetri klassikadistantsil. Foto: Reuters

Mida tegi Kristina Šmigun esimesel distantsil, suusavahetusega sõidus, õigesti ja Katerina Neumannova valesti?

Oleks norimine, kui ütleksin, et Kiku üldse midagi valesti tegi. Mägedes on väga vähe aega võimalik pingutada n-ö punases – tundega, et kopsud ja hingetoru tahavad suu kaudu välja tulla. Kiku tegi selles osas väga targa sõidu.

Ta ründas seal, kus oli vaja rünnata – viimasel tõusul, et lõpuheitluses jääks punti vähem konkurente, tõmbas hinge tagasi silla alt tulles, kust jääb vähemalt pool kilomeetrit finišini.

Neumannova pani seal kõik mängu, Kikul oli aga veel käik varuks. Selleks pead ikka ülitugev olema, et sealt silla alt lõpuni täiskäigul kesta.

Mida Neumannova valesti tegi?

Neumannova tegi õigesti, et pani tõusu lõpus käiku juurde, aga ta hakkas kangutama silla alt – ta lootis liiga pikka finišispurti teha. Peab olema ülikõva, et see ära kesta. Seal oleks pidanud hoopis passima.

Nagu teisipäevases sprinditeates – tõusul tõmmati ja pärast seda passiti. Sprindis oli palju rohkem tempovahetusi, Neuman-nova aga pani hirmsalt käiku ja ei kestnud seda ära.

Sprindis on eestlastel tänavu olnud palju ebaõnne. Mida annaks ette võtta, et ebaõnne vähendada?

Küsimus on kogemuste puudumises, mitte ebaõnnes. Kui mõtled Vene sprindipaarile Vassili Rotšev ja Ivan Alõpov – kui palju nemad on varem keppe lõhkunud! Aga vaatasin olümpial nende vahetusi: need olid puhtad. Seda ei saavuta ilma treeninguta, selleks peab olema keegi, kes kõrvalt nõu annab ja aitab kaasa mõelda.

Selliseid olukordi peab treenima ja treeningutel ette nägema. Priit Narusk ja Anti Saarepuu, kes sõitsid esimest korda paarissprinti, oleks võinud ju enne harjutada teatevahetust. Aga pelgalt treeningutest ka ei piisa, et ebaõnne vältida.

Näib, et mitmed pealtnäha teisejärgulised asjad võivad otsustavaks kujuneda. Šmigun jäi ju samuti suuski vahetades plindrisse, astus esmalt valesse boksi. Tuleks seda ka treenida?

Sama asi on jootmisega. Ka seda peab treenima, kuidas sa võistluse ajal jood. Peaks harjutama, kes kuidas jooki võtab ja kumma käega. Nii nagu harjutatakse korgiga määrde laiali ajamist, nii peab ka muid asju harjutama. Sealhulgas suuskadega boksi sissesõitu.

Mida pidanuks Saarepuu ja Narusk teisiti tegema?

Oleneb sellest, milline oli nende algne plaan. Ma ei tea, milline oli nende kokkulepe. Miks nad seda muutsid, kummal poolel vahetada? Ja kummale poolele oli pandud vastutus jälgida: kas sellele, kes tuleb pingutuselt, silme eest must, või sellele, kes on puhanud? Neid asju peab ette mõtlema.

Jääb mulje, et kodutöö oli tegemata?

Kas tegemata või oli tehtud kõiki olusid arvestamata.

Kaspar Kokk kurtis pärast suusavahetusega sõitu, et ennenägematult palju oli kukkumisi. Kas see peabki käima murdmaasuusatamise põne-vustamise juurde või näevad rahvusvahelised suusajuhid siin siiski mingeid ohumärke?

Kaspar on suusatamise tipus olnud vähe aega, võibolla ta ei tea, milline mass-startide seis algul oli.

Arvan, et kui küsiksid selle kohta Jaak Maelt, ütleks ta, et kui ühisstart tuli, oli rüselusi rohkem. Nüüd on sportlased õppinud paremini pundis koos sõitma. Tõsi küll, sakslane Rene Sommerfeldt kukkus suusavahetusega sõidus koguni kaks korda.

Mida FIS teeb, on see, et nõuab laiemaid radu, venitab stardiala pikemaks, et 11 sportlase asemel oleks neid rivis seitse.

Mina küll ei ole kuulnud, nagu oleks grupis käitumine sedavõrd hulluks läinud, et FIS peaks hakkama piire tõmbama. Palju hullem on see, kui sunnitakse sportlasi kitsastele ettevalmistamata radadele.

Veel hiljuti oli suur osa sportlasi ühisstartide vastu. Millised meeleolud nüüd valitsevad?

Jaak Mae ja Andrus Veerpalu kindlasti vastavad, et neile ühisstart ei meeldi ja ei sobi.

Aga mine küsi Aivar Rehemaalt ja Kaspar Kokalt, mida nemad arvavad! Aivarile meeldib, eriti klassikas. Talle meeldib ühiselt koos teistega pingutada. Ja mine küsi sakslaste käest – neile ka meeldib. Põhjamaalaste hulgas on ka erinevaid arvamusi.

Kas kukkumised võivad tulla suusatamise televaadatavusele kasuks, sest teevad ala vaatemängulisemaks?

Mina ei ole sellest parteist, kes suusatamisest verist vaatemängu ootaks. Ma ei näe selles suusatamise pääseteed.

Ja need inimesed, kes praegu suusamaailma suunavad, ei taha samuti, et verd hakkaks lendama.

Kuidas kukkumised tavaliselt suusatajate võitlusvaimu mõjutavad?

See on individuaalne. Olen näinud sportlasi, kes kukkumise järel murduvad. Aga suusavahetusega sõidus kukkunud Frode Estili ees tuleb võtta müts maha, et ta ei kaotanud lootust, vaid sõitis valusa kiirusega grupile järele. Tegelikult oli ju norralaste stsenaarium aidata tal lahti sõita, et ei juhtuks nii, et 35 meest lähevad koos vabatehnikat sõitma.

Naiste suusavahetusega sõidus astus keegi jootjatest Kikule ette. Aga see ei seganud teda, sellistest asjadest ei tohi lasta end rivist välja viia.

Suusatamine on läinud liiga teaduslikuks, alates mäestikulaagrite planeerimisest ja lõpetades igasuguste määretega. See on vähestele riikidele jõu- ja taskukohane. Samas soovib FIS, et murdmaasuusatamise kandepind laieneks. Kuidas seda vastuolu ületada?

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5