Ajaloolase Aadu Musta äsjane kirjutis Eesti hümni saamisloost on ärgitanud paljusid taas arutlema, kas ja mis kaalutlusil võiks Paciuse-Jannseni «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» asendada mõne teise muusikatükiga. On selge, et väga oluline argument vana hümni säilitamiseks on järjepidevus. Sama tõsiselt võiksime ju tõstatada küsimuse riigivapil uhkeldavate lõvide asendamisest kolme ilvesega – ilusate, arukate ja osavate kodumaiste loomadega.Põhimõtteliselt pole kohatu küsida, miks hoida aukohal võõra algupäraga laule, kui meie oma heliloojad on pannud kirja suure hulga sama kauneid või kaunimaidki palu. Tõepoolest, Eesti Meestelaulu Seltsi ettepanekule asendada «Mu isamaa armas» riigilipu langetamisel Ernesaksa viisiga oleks rumal palehigis sõrgu vastu ajada. Kuid seda küsimust absolutiseerides võiksime vististi varsti jõuda lapsiku, samas kaunis lootusetu puhastustööni, püüdes rookida oma kultuurist kõike, mis pole päris oma. Päris meie. Alustada võiksime eesti keele heitmisest puhastustulle ja lõpetada kirikute lammutamisega. Lõpuks saaksime üllatusega tõdeda, et seda oma on järel kaunis kasinalt. Olümpiamängude, jalgpalli MMi ja muude üleilmsete suurvõistluste ajal olen ikka imestanud, missugust soga ja tilulilu on suur osa maailma riike, võiks isegi öelda suurem osa endale hümniks valinud. Pole meloodiat, pole võimsust, pole pidulikkust. Minu meelest peaksime olema õnnelikud, et meil ja soomlastel on peaaegu täiuslik hümn: uhke, ülev, meeldejääv ja lauldav. Milleks seda siis tsurkida? |
