«Täna oli meil rahulik päev. Ägedaid haigeid ei olnud,» ütleb dr Tõnisson tassist kuuma kohvi rüübates. «Keegi ukse taga lamenti ei löönud, riielda me ei saanud. Täna me ei ole väga väsinud.» Arsti vastuvõtutoas ükski patsient streigi kohta küsimusi ei esitanud. Põlevat teemat selle kabineti õhus justkui ei eksisteerinud.Õde Marje pani aegu julgelt kirja ka 22. jaanuariks. Päevaks, mil streik võib laieneda kõikjale üle Eesti. Esmaspäeval uskusid mõlemad, et tööseisakut ei tule. Dr Tõnisson ja õde Marje on streigi toetajad, aga loodavad väga, et need asjad lahenevad kuidagi teisiti. Dr Tõnissonil on nimistus 1458 patsiendi. See talle täiskoormust ei anna. «Ma ei kujuta ette, et ma saaksin rahulikult ja süvenenult töötada, kui mul oleks poole rohkem inimesi, kui praegu on,» arvab dr Tõnisson. «Võibolla nooremad jõuavad.» Anne Tõnissonil on 30-aastane arstistaa. Tema palk püsib 10 000 krooni lähedal. Mõni aasta tagasi panid dr Tõnisson ja õde Marje end kirja soome keele kursustele. Soome kolleegid kangesti kutsusid neid. Et muudkui tulge ja tulge. Ei lugenud vanus ega midagi. «Maksime raha ära, aga soome keele tundi ei jõudnud. Polnud lihtsalt aega. Tegelesime muudkui oma patsientidega,» naerab õde Marje seda ebaõnnestunud äraminemist kommenteerides. Nüüd ei kipu nad enam kuhugi. |
