Keegi oli talle siis öelnud, et suuremat kunstifestivali Tartus pole ning et jaanuar on kõiksugustest festivalidest parasjagu prii. Ega keegi kunstnikelt küsinudki, et miks ja kas just keset talve. Aga nii siiski tehti.

Mäletan ise esimese kunstikuu nõukogu koosolekut, kus aselinnapea küsis pioneerijuhi optimistlikul häälel, pabertahvlile joonistatud graafik ees, kas on täiendusi. Ei olnud kellelgi.

Kunst abivahendiks

Kunst on niigi madalseisus kultuurinähtus, millele Eestis ja ka Tartus keegi sisulist tähelepanu pöörata ei viitsi. Enamasti käsitletakse seda magamistoa sisustamise ja laste koolitamise abivahendina.

Justkui oleks võimalik lihtsate vahenditega plätserdades kõigi loovust arendada. Iga koduperenaine võib siidi- või portselanimaali kursuste järel kohe ülevaatenäitusele oma tööd üles seada.

Vägisi kipub nüüdse kunstikuu kava vaadates tekkima mulje, et kunst on 18. sajandi aadlipaleede meelelahutus, kus lisaks esiemade portreedele tehti jääskulptuure, lumelinna ja tulevärki. Kõik see sobis tsaaririigi talvisesse kaamosesse, kus isevalitseja Katariina määras ära lõbustuste hulga ja ilme.

Kunstikuu on tänavu rajatud Tartu kunstimuuseumile, mis museaalse ja teaduslik-pedagoogilise asutusena on ka võimeline suurüritust sellisena käsitlema. Meie kaasaegsest kunstielust pole siin juttugi.

Õnnelik linnavalitsus ei esita selleteemalisi küsimusi, et miks peab Tartu kunstimuuseum tegutsema ilma oma tegevuseks ehitamata majata, et miks Tartus pole ühtegi korralikku näitusehoonet ega linnal traditsioonidele tuginevat kunstipoliitikat.

Või et miks peavad õpilased ühe teatud partei manifesti kohaselt minema oma riigi kunsti vaatama Tallinna Kumusse, kuigi Tartus on vastav kollektsioon olemas, aga pole sobivat maja.

Selle asemel on suunatud tähelepanu Tartu linnavalitsuse pailapsele Ahhaa keskusele ning küsitakse nende käest nüüdsel kunstikuul, kuidas tõelist kunstiteost võltsist eristada. Ahhaalike ürituste ja kommertsnäituste rida hakkab nüüd laiutama ka kunstinäituste areaalis.

Keskusele ehitatakse uus hoone, aga sisu, vähemalt kunsti vallas, jääb seal loodusõpetuse erialaklasside eksperimentide tasemele. Kunstimuuseumi uut hoonet näeb Tartu alles sajandi järgmisel poolel või paremal juhul muuseumi sajandal aastapäeval 2040.

Kunstnik olgu kingsepp

Millegipärast peab just kutseline kunstnik olema see kingsepp, kelle oskusi võib kahetunnise kursuse korras õpetada igale juhuslikule sisseastujale, olgu ta sülelaps või pereema.

Kõrgem kunstikultuur ei tähenda sugugi seda, et kunstikuu korras tuleks igale lapsele pintsel pihku suruda või kahe pildi omanikule õpetada koopia eristamist võltsingust, rääkimata lapitekkide tegemise õpetamisest tõelise kunsti pähe nagu tänavu.

Andku siinjuures tavapärased Tartu maksumaksjad mulle andeks iroonia nende endi kunstipüüdluste suunas, aga minu soov oleks teile näidata kunstikuu raames seda, milleks on Tartu ja maailma kunstikultuur võimeline.

See tähendab kuulsate nimede meelitamist Tartusse, kus läbimõeldud teema võib ju olla neile magnetiks jaanuarikuuski. Millegipärast on enamik eesti kunsti esinimesid Tallinnas ja kaugemal.

Kunstikuu antakse igal aastal ühe Tartu kunstiasutuse korraldada. Varem on seda teinud kunstimaja ja lastekunstikool, kõrgem kunstikool ning nüüd siis kunstimuuseum.

Justkui üks asutus suudaks kogu linna kunstielu enese alla kokku tõmmata. Me ei saa leppida aga ka sellega, et linnavalitsuse taktikepi järgi määratav kunstikuu on järgmisel aastal näiteks Tartu kunstigümnaasiumi teha.

Nagu igal teisel kultuuriliigil, on ka kunstil oma professionaalsuse tase, mis vajab rahastamist. Kui raha pole piisavalt palju, siis pole eriti mõtet kuudega vehelda. Valimised on ju tulemas ning teatrikuudki võiks paar nädalat ettepoole tuua.

Tõnisepäevast sea-aasta alguseni

• Festival «tARTu kunstikuu» algas eile, tõnisepäeval tuleskulptuuride etendusega.

• Kunstikuu lõpeb sea-aasta alguses, 18. veebruaril raeplatsil jääskulptuuri avamise ja tuleskulptuuride etendusega.

• Kunstikuu kava on näitusepaikades voldikutel ja veebisaidis www.tartu.ee/kunstikuu.