Sportlasekarjäärile tõmbas Tõnis Saag kriipsu peale aasta-paar tagasi. Karjääri tipphetk, Euroopa või maailmameistrivõistluste medal jäigi saavutamata. Tema puusade ehitus ei soosinud jalalööke, mis on karates üsna tähtsad. Lõpuks hakkas puusaliiges sellist valu tegema, et ööseks tuli panna padi jalgade alla ja hommikul ühel jalal seistes hambaid pesta. Rääkimata valust treeningute ajal.Tegelikult oleks hakkama saanud ehk jalalöökidetagi – nagu sai Saagi kolleeg, maailmameister Marko Luhamaa. «Tema ei ole ka suurem asi jalagalööja,» paotab Saag. «Ma võin selle julgelt välja öelda, ta ei pea seda häbenema, ta on maailmameister.» Mitmel alal korraga Teiseks takistuseks osutus aga raha. Kui oleks saanud pühenduda puhtalt spordile, oleks ehk ka karjääri tipp saavutatud. Tõnisel oli aga raha teenimiseks ikka spordi kõrvalt mitu rauda korraga tules. Oma iseloomu suureks hädaks peabki ta seda, et ei suuda tegelda ainult ühe asjaga. Nii töötab ta hommikuti ja õhtuti karateklubis Falco treenerina. Et treeneritöö on eelkõige hobi, veab ta elatise teenimiseks koos isa Toomaga ehitusfirmat. Mullu suvel alustas aga kahasse ujumistreenerist sõbra Eric Rootsiga spordimeditsiinikeskuse rajamist, see peaks veebruaris uksed avama. Kõigele lisaks on Saag sportlasekarjääri kõrvalt lõpetanud Tartu Ülikoolis politoloogia eriala, töötanud ta sel alal pole. Treeneritöös, mida Saag on teinud 1996. aastast saati, peab 28-aastane mees ennast alles algajaks. Ometi usub ta, et tema õpilaste seas leidub väga häid sportlasi. «Palju andekamaid kui Marko Luhamaa või mina, jätkuks neil lastel vaid Marko püsivust ja ennastsalgavust,» kiidab ta ja selgitab, et treener ei tohi lapsi üle treenida. Vanem vend Trennist saavad Tõnis Saagi õpilased kaasa aga palju enam kui pelgalt sportimisoskused. Lapsed võivad treeneri abile loota ka siis, kui neil on probleeme näiteks koolis. Kui aga treeneri kõrvu peaks jõudma, et mõni tema õpilastest on koolis teisi terroriseerinud, ei ole sellel lapsel enam trenni asja. «Ma ei saa välja õpetada huligaane,» nendib Saag. Samas on tulnud ette, et laps on saanud klassijuhatajalt pahandada selle eest, et kurtis oma muret treenerile, ja Saag on seepeale käinud direktori jutul. «Lapsed peavad teadma, et neil on seljatagune – kui nad õigesti käituvad, siis nad ei saa selle eest karistada, vaid neid aidatakse,» usub Saag. Teda hämmastab osa pedagoogide ükskõiksus koolivägivalla suhtes. «Oma hirme ei tohiks õpetaja laste peal välja elada,» arvab ta. Karatetreeneri hinnangul ei tohiks last sundida midagi tegema, ta peab ise leidma endale meelepärase spordiala. Kui aga laps tõepoolest tahab mingi alaga tegelda, kui on näha, et see talle meeldib, ei tohiks vanemad talle ka kaikaid kodaraisse loopida. On olnud juhtumeid, kus ema toob oma lapse karatetrenni ja tunnistab, et ega tema tegelikult tahakski tuua, äkki saab laps seal jubedalt tappa. «On näha, et ema kardab tohutult, aga poisil silmad sädelevad, ta tahab trenni teha!» muigab Saag ja lisab, et see on ääretult oluline – et laps ise tahaks sporti teha. Sundida võib treeneri kinnitusel vaid sellist last, kes ei tahagi kuhugi minna, kes istub ainult arvuti taga, sest lisaks ajutreeningule peaksid kõik inimesed, nii lapsed kui ka täiskasvanud, treenima ka keha. «Kui ma sportlasekarjääri lõpetasin ja hakkasin vähem trenni tegema, tekkisid unehäired, sest füüsiline tegevus puudus, samas oli vaimne koormus hästi suur,» teab Saag omast käes. «Viisin töö voodisse kaasa.» Kui füüsilist vormi ei ole, ei jõua ka tööd teha sellise intensiivsusega nagu vaja. Eriti hull oli asi sügisel, Turu tänava spordihalli kavandatud spordimeditsiinikeskuse rajamisel – siis sai Saag ööpäevas magada vaid mõne tunni. Oma keskuses on nad koos Eric Rootsiga teinud pea kogu remondi ise, uneaja arvelt. Natukene rohkem sai Saag puhkust aastavahetusel. Siis, kui tuli rohkem aega kodule pühendada ja abikaasa Piretile sünnitusmajas toeks olla. Saagide pisipoeg Uku saab laupäeval kolmenädalaseks. Lisaks Ukule ja Piretile on mehel kodus üks rõõmurull, kelle sabaliputus ja märg nina teda kojujõudmisel alati tervitavad. Kaheaastane saksa lambakoer Bosse on juba kutsikast saati käinud peremehega ka trennis kaasas – et koer harjuks lastega ja lapsed koeraga. Koerateraapia Väga paljud lapsed, kes muidu koeri kardavad, on tänu Bossele sellest kartusest üle saanud. Ka eile hommikul jooksis Bosse eeskujulikult koos lastega Falco võitlushallis ringi, hambus ribadeks nätsutatud jalgpall. Üks suur kirg on Tõnisel veel. Tema Ihaste kodu garaa˛is seisab vana vene mootorratas, mida ta on oma kätega restaureerinud ja putitanud. Kindlat marki rattal polegi, see on mitmest rattast kokku pandud. Saag jumaldab mootorrattaga sõitmist. Eriti öösiti, kui pea kohal sillerdab tähistaevas, ning suvel maal, kui lillede õitsemise aegu tungib ninna tohutult palju erinevaid lõhnu.
> Loe edasi |
