Aime Jõgi: rikutud fantaasiast tegelikku ellu
19. detsember 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viibisin eelmisel nädalal jalgsikõndijate lõpuüritusel ja olin üllatunud, kui rahvarohke oli saal ning kui tõsiselt inimesed oma ülesandesse olid suhtunud. Veel tundus mulle, et jalgsikõndijatele ei olnud oluline mitte lihtsalt jala käimine, vaid teadmine, et nendesuguseid on palju, et nendega tegeldakse ning et nad kuuluvad mingis mõttes kokku.
Tartu abilinnapea Margus Hansoni ideest sündinud ja tervishoiuosakonna juhataja Sirje Kree utsitatud üritus «Jalgsi tervise nimel» algas autovabal päeval, 22. septembril ning kestis kolm kuud, pea poole detsembrini välja.
Hasartseks muutus ettevõtmine seetõttu, et Tartu linnaametnikud jagasid kohe algul osalejatele välja sammumõõtjad ja tervisekaardid, millele soovitasid iga päev kogutud sammud korralikult kirja panna.
Kui sündmuse algul võisin oma rikutud fantaasiaga ette kujutada, et sammumõõtjat pole ju väga keeruline koera kaelarihma külge kinnitada või palli- ja tantsutrenni ruttavale lapsele kaasa anda, siis korrigeerisin oma suhtumist peagi.
Kohtusin sel sügisel mitme sammujaga, paljudega vestlesin telefoni teel. Ja sammusin ise ka. Võta või jäta, kui ülesanne õigesti püstitada, siis pole mõtet ei ennast ega teisi petta. Tervist ja head enesetunnt ei too kuidagi sulle koju kätte su väljal ringi lippav koer või trennist õhetavi põsi koju jõudnud laps. Ikka ise pead astuma!
Asjale andis õige jume ilmselt see, et inimene sai organiseeritud (loe: käsu) korras teada, milline on ta kaal ja pikkus, kehamassiindeks ja rasvasisaldusprotsent ning mida näitavad vereanalüüs ja elektrokardiogramm.
Muide, paarkümmend inimest 76 jalgsikäijast said arstilt soovituse tegelda oma tervisega senisest pisut põhjalikumalt.
Aga tulemusi oli muidki.
«Nägin pargis oravaid!» kirjutab üks jalgsikõndija oma rõõmsaks tõdemuseks.
«Käisin õhtuti pärast koduseid töid kõndimas, lootes, et ehk kaob mõni kilo. Seda ei juhtunud. Isu kasvas ja mulle oli abiks külmik. Silmanähtavalt kõhnus aga mu koer, kes pidi leppima varasema toiduportsjoniga!» tunnistas teine.
Kolmas kirjeldas, et ta ei jää kunagi hiljaks. Jõuab alati sihtkohta õigel ajal, tervisest pakatava ning väga reipana.
«Mulle on tekkinud neljast inimesest järjekord, kes kõik tahavad sammulugejat laenata!» rääkis neljas. Ja viies ütles: «Töökaaslane nägi mind tänaval liikumas. Kohtumisel küsis, kas ma olen haige, et kõnnin edasi-tagasi mööda Turu tänavat?»
Tervishoiuosakonna juht Sirje Kree on lubanud, et 14. mai õhtul kell kuus ootab ta Puusepa 1a polikliiniku nullkorrusel oma inimesi taas. Sest jalgsi käimist ei käsi keegi lõpetada. Kes on ikka talvest kevadesse kõndinud ja tahab sellest rääkida, siis on ta oodatud. Sirje Kree oli ka tähele pannud, et mõned inimesed kirjutasid selle kohtumisaja üles.
Muide: Tartu kesklinnast, Gildi tänavast, Ihastesse astub umbes 7900 kuni 8300 sammuga, sõltub tujust ja kontsa kõrgusest. Aega läheb üks tund ja viis minutit.
Iga päev pole võimalik, aga kui vaja peaks olema, on heatujupomm kohe võtta marsin õhtul jala koju.