Isand Priit arvab, et kui rahvas on aktiivne, siis linnavõim toob põhjendatud muudatused planeeringusse ja planeeringuga arvestatakse. Mina olen ka seda uskunud.

Suures Tartu linnalikumaks muutmise tuhinas võiksid tartlased proovida defineerida, mida see ülepea tähendab. Kui linnalikum keskkond tähendab üksteise kõrvale pressitud üüratuid hoonekolakaid, mille vahele ei mahu ühtki rohelist platsi, siis selles on küll raske midagi ihaldusväärset näha.

Kas puud ja muru tõesti hirmutavad nii väga!?

Tuntud näitlejatar Merle Jääger unistas (võibolla unistab siiani) omal ajal sellest, et Emajõe ääres asuvais hooneis võiks olla mõni hea vaatega kohvik, kõrts või restoran, ent praegu näikse jõe äärde surutavat hoopis tornmaju, mille juurde tuleb parkimiskohtade normatiivide täitmiseks ilmselt hakata ehitama parkimismaju.

Jõekallaste parkimismajadega täitmine ei tundu aga üldse tore.

Singapuris on mere kaldal ja jõesuudme lähedal pilvelõhkujaid, mille kõrval Tartu tornmajad on onnikesed. Õhtune melu ei koondu aga nende hiiglaste jalamile, välirestoranide rivi on hoopis koloniaalajastust säilinud kahekorruseliste kaupmeheelamute ees jõe kaldal.

Mitte et ma kangekaelselt kausikujulist kaluriküla hoida tahaks, nagu noored radikaalsed kolleegid kõrvalt väidavad, aga magusa jõeääre täis ehitamine vajaks küll mõnevõrra põhjendamist.

Ja siis see õnnetu turg – kepiga togida kõigil ärimeestel ja linnaisadel. Mina ei tea, kui mitu tädi Maalit oma õunakorviga hommikuti turule sõidab ja kui mitu neid tulemata jääks, kui õunte müümiseks peaks pärakäruga auto ostma. Aga küllap see takistus oleks.

Ma ei ole just sagedane turuline, aga neilt vähestelt kordadelt saadud mulje ütleb, et tartlaste hulgas on turul käijaid väga palju. Seejuures pole sugugi tõsi, et sinna ajab pelgalt vaesus. Turu hinnad on poe hindadest vahel tõepoolest kõrgemad.

Turuliste seas on küllalt ka neid, keda turule ajab usk, et sealt saab vähemalt suvel ja sügisel kvalitseetsemat aiavilja ja metsasaadusi, kui on suurtes poodides siltide all «Poolast» või «Hispaaniast». Või veel enam: kellele turulkäik on näiteks mõnus laupäevahommikune harjumus.

Ma ei mõista, kuidas mõne Tartu ärimehe tahtmine saada endale pikem/kõrgem kui naabril võiks üles kaaluda õunakorviga Maali ja sadade veendunud turuliste tahtmised ja vajadused.

Seda mõistan aga hästi, et kui reformierakondlastest ärimeestele on tornide ehitamise luba kord juba antud, on raske selgitada, miks teised ei tohi. Eriti veel siis, kui painab tänuvõlg linna kolemajade kokku ostmise eest.