|
 |
17.11.2005 00:01 Vilja Kohler, reporter On teada tõsiasi, et Peipsi-äärne vene vanausku rahvas ei võta naljalt võõrast omaks. Ometi on sealsed inimesed usaldanud juba paarkümmend aastat kohalikku elu juhtima võõrsilt tulnud, suuresti poola verd Niina Baranina. Mis on Peipsääre staa˛ika vallavanema fenomen? Ilmselt see, et eemalseisja ei oska kahtlustadagi, et Niina Baranina pole selles kogukonnas sündinud. Paar esimest aastat Eestis elades tundis 18-aastaselt Kolkja noormehele Sergeile Brestist naiseks tulnud Niina, isa poolt poolatar, ema poolt pooleldi poolatar ja pooleldi valgevenelanna, väga suurt koduigatsust. Nüüd on ta aga juba aastakümneid käinud palvemajas nii nagu enamik Peipsiääre valla rahvast, paneb teed juues põske tükikese keedetud suhkrut, rüüpab kuuma jooki alustassilt ja küpsetab kodus piduroogi suures vene ahjus. Abivalmis ja hooliv «Koduigatsus läks kiiresti üle, sest mu varakult vanemad kaotanud abikaasa vanaema ja vanaisa võtsid mind siin väga soojalt vastu,» ütleb Niina Baranina. «Olin neile nagu oma tütar. Sellepärast pole ma end siin ka kunagi võõrana tundnud.» Nüüd lisavad tema abikaasa vanaisa ja vanaema pildid kodust hõngu ning sisendavad austust vene vanausuliste vastu Kolkja kala- ja sibularestoranis, mille Niina Baranina eraisikust ettevõtjana lisaks vallavanema tööle vallalt rendile võttis. Selle kohta, kui kerge või raske on teisest rahvusest pärit inimesel sulanduda võõrasse kultuuri ja ühiskonda, ütleb Niina Baranina elutargalt, et kõik sõltub inimesest endast. «Milline oled sina, sellised on ka sind ümbritsevad inimesed. See on seadus,» kinnitab ta. «Enne, kui hakkad ennast ümbritsevaid inimesi halvas süüdistama, vaata kõigepealt ennast.» Abielludes astus ta vene vanausku ja kasvas endalegi märkamatult kohalikku ellu sisse. Loomulikult kasvatab ta nagu kõik teisedki selle kandi naised sibulat ja on kaluri abikaasa. «Niina on oma vallas suur autoriteet,» ütleb Kallaste linnapeana töötanud Viktor Nukka. «Peipsiääre on väga väike vald, kõik tunnevad kõiki. Niina poleks saanud seal nii kaua vallavanemana töötada, kui teda ei austataks ja pooldataks.» Staa˛ikas vallavanem on tema sõnul Peipsiääres palju häid asju käima lükanud: Niina Baranina eestvõtmisel õpetatakse Kolkja põhikoolis vanausuliste kirikuraamatute lugemiseks vajalikku vanaslaavi keelt, vallas on kaks vanausuliste muuseumi, valla toel hoitakse palvemaju korras, kool ja lasteaed on remonditud. «Meie rahvas kipub ju ootama, et tuleks keegi ja teeks midagi,» räägib Viktor Nukka. «Niina on kohalikud inimesed valla elu edendamisse kaasa tõmmanud.» Ta lisab, et Peipsiääre vallavanem on alati nõu ja jõuga toeks olnud kogu Peipsi-äärse piirkonna probleemide lahendamisel. «Temaga asjaajamine ja suhtlemine on kerge ning mõnus,» ütleb Viktor Nukka. «Ta ei valeta sulle kunagi.» Abivalmis, korrektne ja hooliv – sellisena iseloomustavad Niina Baraninat ka Alatskivi eelmine vallavanem Maie Nisu ja Varnja raamatukogu juhataja Tatjana Sosnovskaja. «Meil on vallas palju abi vajavaid pensionäre,» räägib viimane. «Ta austab ja toetab vanu inimesi ning aitab meil kogu südamest hoida ka vanausu traditsioone.» Meil on olnud imehea koostöö, kinnitab Maie Nisu. «Peipsiääre vald pole Alatskivi vallale mitte kunagi jätnud oma laste koolitamise eest maksmata. Niina muretseb lausa iga üksiku lapse pärast – näiteks et kas laps saab ikka pärast kooli bussiga koju.» Järv rahustab Südames pole Niina Baranina ise valla eluga kaugeltki rahul. «Meie kanti on väga vaja töökohti,» toob ta välja suurima probleemi. Vene ajal oli Kolkjas 40 kaluri töökohta ja Varnjas teist samapalju. Nüüd on neid töökohti Kolkjas 15 ja Varnjas 10. Lisaks on Euroopa Liidu seaduste järgi püügiajad kuivanud vaid mõnele kuule aastas. «See on hirmus, iga meie pere on tööpuudusest mõjutatud,» ütleb vallavanem. Paljud meie kalurid on sõitnud Rootsi metsatööle. Aga perele on see väga halb, kui abikaasa ja isa on kodunt pool aastat ära.» Südamest kahju on vallavanemal sellestki, et Peipsi ääres kasvatatud köögivilja pole enam tarvis. «Te ei kujuta ette, kui tohutul hulgal siin kunagi köögivilja kasvatati,» ütleb ta nukralt. «Meie tööd ja käsi hinnati. Nüüd aiad rohtuvad...» Kui sellised nukrad mõtted peale tulevad, läheb Niina Baranina oma paarisaja-aastase kodu teisel korrusel olevasse suurde tuppa ja vaatab aknast Peipsi järve. Suur vesi rahustab ja tulevad taas head mõtted. «Inimesed ju ka toetavad,» lisab ta. «Kurdad oma muret pereliikmele või töökaaslasele ja saadki sellest üle. Kui sa ise ja su lähedased on terved, kui austad inimesi ja inimesed austavad sind, kui töö laabub – siis ongi ju kõik hästi.» Mõnikord istub ta järve vaatama, et oma temperamenti ja spontaansust jahutada. «Nooremana olin küllalt äkiline, kippusin inimestele oma arvamust järsult välja plartsatama. Pärast läksin vabandama,» räägib vallavanem. «Nüüd käitun vanasõna järgi: hommik on õhtust targem. Mõtlen asja läbi ja kui vaja, siis ütlen.» Külas vaba aega pole Küsimus vaba aja tegemiste kohta paneb vallavanema südamest naerma. «Teil linnas ehk on vaba aega, et pikutada ja telerit vaadata, aga külas ei saagi seda olla,» selgitab ta. «Taevake! Naisel on tarvis kodus süüa teha, koristada, pesu pesta, aed ootab...» Aga miks mitte võtta aega näiteks reisimiseks? «Reisimine on tore, mulle meeldib, aga see pole siiski elus tähtsaim, mida tahan teha,» vastab Niina Baranina. «Soovin, et minust jääksid siia maha meie imeilusad palvemajad, kool, lasteaed, rahvamaja, raamatukogu, arstipunkt. Kui need minust edasi kestma jäävad, siis on mu hing rahul. Elus on kõige tähtsam see, mis sinust sinu maale kestma jääb,» lisas ta.
|
|||||||
|
