Tokikõnd sobib Tartu viisikürituseks
(1)
17.11.2005 00:01
Riina Saarma, arst
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Eestis on tokikõnd muutumas üha igapäevasemaks treeninguvormiks – see on
kõigile sobiv, kättesaadav, jõukohane ja taskukohane ala. Et tokikõnd muutuks
veel rohkematele pidevaks tervise eest hoolitsemise viisiks, peaksid riik ja
omavalitsuste poolt looma sobivad loodusrajad ja pesemiskohad ning koolitama
treenereid-juhendajaid.
Tervis pole kellegi teise, vaid ikka inimese enda hoida, tugevdada ja parandada. Tokikõnd sobib selleks meie looduses ja kliimas ülihästi. Tehnika on kergesti omandatav, koormus igaühele kohandatav ja vajalikud vahendid võivad olla ka õuest või metsast leitud tokid. Tokid annavad koormust ka kätele ja ülakehale, parandavad rühti, kopsumahtu ja südame tööd. Kõike seda on meie lastelegi vaja. Arstina soovitan alustada tokikõnnitreeningutega juba lasteaias, jätkata koolis kehalise kasvatuse tundides ja edasi huviklubides. Oluline on harjutamise regulaarsus, vähemalt 2-3 korda nädalas 30–90 minutit korraga. Miks mitte kepikõnd Peale õige pikkuse on toki valmistamise või valimise juures oluline, et toki alumine ots oleks terav – pehmel pinnasel harjutamiseks – ja sinna otsa käiks pehmendav kummiotsik, kui treenitakse asfaldil või kiviteel. Tokikõnni algatajate nõue on, et toki mahapanek oleks kuulda mitte sahina, vaid terava lühikese tok-tok-tokina. See oleks teine põhjus, miks soovitan kepikõnni asemel kasutada terminit tokikõnd. Kolmandaks see, et kõik kepi-liitelised sõnad on meil paraku omandanud labase tagamõtte. Tokikõndija teeb tokisporti, käib tokitrennis tokkimas – sellised oleksid mitte kedagi solvavad väljendid meeldiva ja kasuliku ala tarbeks. Harrastajad võiksid koonduda siis tokiklubidesse. Tartu neliküritused on väga populaarsed. Pole kahtlust, et mujal maailmas üha laiemalt leviv tokikõnd saaks viienda üritusena sama populaarseks. Meile on aga väga tähtis, et eestlaste tervis paraneks. Tokikõnd on kindlasti laiemaid rahvahulki haarata võimaldav ala kui ülejäänud neli. Kõnnid läbi linna Nagu teistelgi aladel oleksid käimisdistantsid erineva pikkusega. Lastele ja vähetreenitutele ning vanematele soovitan distantsi «Emajõe sillad». See algaks Atlantise juurest, kulgeks Võidu silla alt läbi piki Emajõe kallast Turusillani, sealt üle jõe piki jõeäärt uuesti Võidu silla alt läbi (teisel pool jõge kui enne) Kaarsillani, sealt üle jõe Atlantise ette tagasi. Tugevamatele sobiks juba distants, mis läbiks serpentiinina kõik üle jõe viivad sillad ja muutuks vastavalt sildade arvule. Sportlikud distantsid tuleks valida juba väljapoole linna kulgevatena. Sobivaks aastaajaks pean hilissügist, sest suvel on nii lapsed kui ka vanurid rohkem liikvel olnud ja treenitus parem. Selleks ajaks on ka aiatööd lõppenud ja pühapäevane maalesõit hõredamaks muutunud, mis on oluline, kui pika distantsi jaoks on vaja mõni teelõik ajutiseks sulgeda. Arstina soovin, et tokikõnniharrastajaid Eestis rohkem
oleks – nii et kõik tokkima ja muutugu Tartu tokikõnd viisikürituse
osaks.
|