Pisut eemal räägib Tartu Ülikooli mikrobioloogia teadur Epp Songisepp aga märksa tervislikumast asjast kui kofeiin: ülikooli teadlaste avastatud laktobatsillist, mis paljude muude heade omaduste hulgas tugevdab inimese immuunsüsteemi ja mida pealinna piimatööstus nüüd oma Helluse-toodetesse lisab.

Teaduri ülemus, professor Marika Mikelsaar oli kõnelejale andnud soovituse rääkida keerulisest asjast võimalikult lihtsalt - Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi ja Tartu Ülikooli teaduskeskuse Ahhaa reedel Vanemuise kontserdisaalis korraldatud tehnoloogiapäevale olid lahkelt oodatud kõik võhikud.

«On väga hea, kui kõiksuguste asjade väljamõtlejad, nende asjade tegijad ning lõpuks ka kasutajad mõnikord mitteametlikus õhkkonnas kohtuvad,» ütles tehnoloogiapäeva avades Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor professor Mart Ustav.

Triibuline hiir

Lihtinimene võib üle mõistuse käivate teadussaavutuste hingeeluga tutvuda loengusaali kõrval töötubades. Ühes neist tõmbab nii lapsi kui täiskasvanuid ligi elus loodus: täiesti tavaline hiir ja rekombinantne ehk siiratud geeniga hiir.

Viimane on tavalisest hiirest kõvasti suurem ja ta kasukas on triibuline nagu maavanaema kodukassil. Teadlased on talle võõrast geeni siirates vist pisut nalja teinud?! «Ei ole nalja teinud,» vastab Tartu Ülikooli bioloogiatudeng Elin Sild. «Temasse on siiratud teist värvi karva rakke ja sellise kireva kasukaga hiir tõestab, et siirdamine on õnnestunud.»

Siiratud geeniga hiir on teaduses justkui alustala, tema ülesanne on anda omasugusega järglasi. «Alles selliste hiirte järglaste peal saavad teadlased uurima hakata, milleks on siiratud geen hea ja mida see hiire organismis teeb,» selgitab Tartu Ülikooli bioloogiatudeng Tuul Sarv.

Möödaminnes räägib ta, mis värvi karvaga poegi saab triibuline hiir ja mis värvi pojad tulevad triibulise hiire järglastel. See kõik on kunagi juba olnud, keskkoolis bioloogiatunnis eri värvi küülikute järglaste kasukavärvi teadasaamiseks tehtud ülesannetes.

Ega pärilikkuse kandjat DNA-d, mis on igal inimesel ainulaadne, ole kergem aduda. Selgub, et DNA-d on üsna lihtne silmaga nähtavaks muuta.

«Kõigepealt võtke vesi suhu ja loksutage seda seal,» õpetab Tuul Sarv Kivilinna gümnaasiumi õpilasi Egge Haibat ning Tiit ja Priit Ginterit. Noored loksutavad vett ja kallutavad päid, et suu limaskesta rakke paremini kätte saada.

Siis tuleb vesi topsi tagasi lasta, panna sinna pipetiga ühest topsist üht, teisest topsist teist ning kolmandast topsist kolmandat ainet. Gümnasistid viivad katset läbi hoolega ja tulemus ehk DNA ehk läbipaistev sültjas klimp on kõigil paari minutiga topsipõhjas.

Natuke tikuga urgitsemist ja noored saavad tükikese oma DNAst väikses katseklaasis koju kaasa viia. Kui kaua ja mis temperatuuril see säilib, ei taibanud keegi küsida.

Evi Laurits, Põlvas asuva ASi Räpina Leib müügiosakonna juhataja, on töötubadesse tulnud tõsiste loengute vaheajal. Eesti Põllumajandusülikooli töötoast on ta endale koju uurimiseks võtnud mustikakasvatamise broshüüri.

«Eks ma ikka laktobatsilli pärast tulin,» ütleb ta. Kas seda head asja saaks lisaks juustule ja jogurtile poetada ka leiva sisse? «Miks mitte, kuuldavasti tahetakse laktobatsilli lisada ka õllele,» vastab Laurits.

Kuid õlu ei püsi ju organismis kuigi kaua? «Noh, öeldakse ju, et kui veskis käies muud midagi ei saa, siis tolmuseks saad ikka,» muheleb Laurits.

Roos kildudeks

«Kui te tahate midagi ära lõhkuda, näiteks naabri aknaklaasi, tehke seda talvel,» õpetab ühes töötoas Mart Reiniku gümnaasiumi füüsikaõpetaja Enn Ööbik. «Külmaga muutuvad kõik asjad hapraks.»

Selle tõestuseks teeb ta katseid -196-kraadise vedela lämmastikuga. Sellesse pistetud roos näeb pärast külmutamist välja väga ilus, müstilises aurupilves, kuid...

«Pärast sellise roosi kinkimist ei tasu kingisaajaga pikka juttu ajama jääda,» õpetab Enn Ööbik. Sest roos sulab üsna kiiresti üles või, veel hullem, võib kingisaaja käes puruneda sadadeks väikesteks tükkideks. Lämmastikus külmutatud banaan on tugevam tükk, sellega saab isegi väikese naela puusse lüüa.

Füüsikaõpetaja teeb vedela lämmastikuga trikke nagu mustkunstnik. Seda vaadates ei saa aru, miks koolilapsed füüsika vastu huvi ei tunne.

Rääkima õppiv arvuti

Osa muidugi on huvi tundnud: robotitehnoloogia töötoas katsetab Tartu Ülikooli füüsikatudeng Alar Ainla oma robotit.

«Ehitasin selle robotivõistluseks,» selgitab ta. Ülikoolide robotiehitajad panevad oma masinad võistlema 21. novembril Tallinnas. Võistlus seisneb selles, et robot peab üsna suurel platsil ära tundma «miinid» ja need kahjutuks tegema.

Alar Ainla kahe kuuga õhtuti ja nädalavahetustel ehitatud robot leiab tehnoloogiapäeval «miini» ehk plekkpurgi üles ja teeb selle kahjutuks, pannes purgi peale penoplastitüki. «Robot vajab kindlasti veel täiustamist,» ütleb Ainla. «See teeb veel vigu.»

Lisaks vigade tegemisele robot ka laguneb - üks uudistaja ulatab masina omanikule väikse kruvi. Ja Tartu Ülikooli arvutilingvistika teadur Neeme Kahusk soovitab roboti rääkima õpetada.

Neeme Kahusk õpetab ise parajasti arvutit rääkima. Miks seda küll veel tarvis on?

«Ajakirjanik ei peaks siis enam tundide kaupa laua taga istuma,» selgitab Neeme Kahusk. «Ta võiks toas ringi jalutades, kohvi juues ja suitsu tehes arvutile lugu dikteerida.»

Suures pimedas lõppenud tehnoloogiapäevalt lahkudes mõtlen, et kõnest aru saav arvuti oleks tõesti päris hea asi. See lugugi oleks hulga kiiremini valmis saanud.

Seda võib kodus järele teha

Iga inimene võib kodus lihtsate vahenditega koguda topsipõhja oma unikaalse DNA. Seda võib teha näiteks nii:

• suu limaskesta rakkude saamiseks loksutada suus pisut vett ja siis vesi topsipõhja tagasi lasta,

• lisada topsi tilgake limaskesta rakukesti purustavat detergenti, näiteks nõudepesuvahendit,

• lisada pisut soola ja alkoholi, mis tõrjuvad DNA ahelate vahelt vee välja. NB! Igasugune alkohol ei sobi, viin ja konjak on liiga lahjad. 96-kraadine piiritus tagab aga eksperimendi õnnestumise enam-vähem sada protsenti.

•Kui katse õnnestub, sadestub topsi põhja läbipaistev sültjas klimp - katsetaja unikaalne DNA. Mis tõestab, et muidu silmaga nähtamatut on siiski täiesti võimalik näha.

Allikas: Tartu Postimees

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4