Selline olukord ei võinud Hermanni meelest enam kauem kesta, sest «meie leht Postimees on Eesti lehtedest kõige vanem ja juba selle pärast on tema kohus siin harjunud kombest, üks ainus kord nädalas välja tulla, lahkuda». Taotlusele anda lehte välja iga päev sai Hermann Trükiasjade Peavalitsusest lubava vastuse 1890. aasta viimasel päeval.Uue, 1891. aasta algul teatas Hermann seni kolm korda nädalas ilmunud Postimehe lugejatele: «… tuleb leht, mis iga päev kõigega tutvaks teeb, mis maailmas sünnib. Teatused ja sõnumid on värsked: Mis täna sünnib, läheb homme juba rahva ette.» Postimees hakkas ilmuma iga päev 2. augustist 1891. Seega 115 aastat tagasi. Terve sügis aga kujunes lehetegijatele päevalehe tööga ja värskete sõnumite hankimise kiirusega kohanemiseks. Aasta pärast oli toimetajal küll juba kindlust väita: «Ei usu ma enam, et Eesti rahvas ilma päevaleheta läbi saab, sest maailma ajaloo ratas veereb nüüdsel ajal raugemata ruttu, nii et haritud eestlane iga päev teada tahab saada, kuda maailma lugu läheb.» Tänu laiale kaastööliste ringile (näiteks sõnumeid avaldati lehes piirkondade kaupa) kujunes Postimees algusaastatest peale huvitava, mitmekülgse ja hariva sisuga päevaleheks. Toimetuse koosseis oli väike. Hermannil oli abiks kord Matthias Johann Eisen, kord Jaan Parv, siis Eduard Vilde või Peeter Grünfeldt. 1893. aastal tuli toimetusetööd tegema noor advokaat Jaan Tõnisson. Postimehel läks hästi. Hermann tundis ennast aga väsinuna. 1896. aastal otsustas ta Postimehe ära müüa. Et ainus eestikeelne päevaleht ei satuks juhuslikult suvaliste rahameeste või venestuse pooldajate kätte, otsustasid Postimehele pidevalt kaastööd teinud rahvusmeelsed haritlased Postimehe ära osta. 110 aastat tagasi, jõulukuu teisel päeval 1896, kirjutas ajalehele vastutava toimetaja ja väljaandjana alla Jaan Tõnisson. Kui Postimehe 50-aastase kestmise tähistamiseks anti välja sisutihe ja rohkete piltidega juubelialbum «Postimees 1857–1907», sisaldas see peale lehe ajaloo ülevaate ka 322 Postimehe kaastöölise elulugu ja päevapilti. Üks 300st Sel sügisel tuli toimetusse vanem härra, tartlane Hugo Narusberg. Tal oli portfellis palju huvitavat materjali oma isa Hendrik Narusbergi kohta. Ilmnes, et Hendrik Narusberg on üks neist 322st, kelle elulugu ja pilt ilmusid Postimehe juubelialbumis rubriigis «Postimehe kaastöölised». Toimetusse sisse astunud 87-aastane Hugo Narusberg – Tartu ülikooli ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia kasvandik, kauaaegne ELVI vanemteadur ja Edasi kirjasaatja – meenutab oma isa lugupidamisega. Tartu Õpetajate Seminari lõpetamise järel sai Hendrik Narusberg koolmeistri koha Põlvamaal Kauksis. 1893. aastast peale kujunes temast ka Postimehe püsiv ja usaldusväärne kirjasaatja. Tänavu, Postimehelegi mitmete tähendusrikaste tähtpäevade poolest olulisel 2006. aastal, on Hendrik Narusbergil 135. sünniaastapäev. Et Postimees on temast ja tema kaastöödest lugu pidanud, tõendab fakt: 1926. aastal avaldas Postimees Hendrik Narusbergile kui oma ühele vanemale ja püsivamale kaastöölisele järelehüüde, meenutades lahkunut ka kui tulise hingega koolmeistrit ja seltskonnategelast. Eakas teadusmees Hugo Narusberg teab oma perekonnas kuuldud lugudest, et sada aastat tagasi oli koolmeister oma ümbruskonnas sama oluline kui allikas janusele või arst haigele. Keset ehedat elu Koolmeister aitas oma ümbruskonna inimestel vormistada avaldusi ja palvekirju, koostada testamente. Koolmeister valgustas ja tõlgendas külainimestele laia maailma sündmusi, selgitas seaduste sisu. Koolmeister lepitas naabreid tülides. Koolmeistrit kutsuti leinatallu lahkunut kirstu panema ja kodust viimsele teekonnale saatma. Koolmeister jagas inimeste rõõmu ja kurbust, koges abitust ja rumalustki. Valutas südant hariduse ja harituse, inimeste hingehoiu ja tervise pärast. Eriti laste, tulevaste tööinimeste tervise pärast. Kõigest sellest sündisidki ka kirjatükid Postimehele, et panna teisigi kaasa mõtlema ja elu parandamise teid otsima. Sada aastat tagasi juhtisid ja kontrollisid koolitööd kirikuõpetajad ja köstrid. 1899. aastal ühel järjekordsel konvendikoosolekul jagati jällegi nõuandeid: «Õpetajad, ärge hakake rumalatele lastele õpetama eesti kirjakeelt, vaid õpetus käigu koduses emakeeles (st kohalikus murdekeeles – E. P.).» Kauksi koolmeistrit ärritas konvendikoosolekul kuuldu. Ta tuli koju ja kirjutas eesti rahvale kahjulikuna mõjuvatest nõuannetest Postimehele. Kirjasaatja muretseb Sõnake kooliõpetajatele Koolide otstarbe on rahva haridus. Hariduse kandjaks on keel. Puudulise keele abil ei ole õiget hariduse edendamist mõteldagi. Meie rahva koolides valitseb nüüd Vene keel. Valitsuse poolt on aga ka tarviliseks tuntud ja kästud rahvakoolis emakeelt õpetada. Et aga koolide ülemad Eesti keelt ei mõista, siis pole neil ka võimalik selle keele õpetuse üle valvata.
> Loe edasi |
