Kus saab vaadata teie fotosid? Minu esimene isikunäitus «The other side Samples» oli aastal 2002 üleval Pärnus Endla teatris. Olen osalenud mitmel grupinäitusel ja ühte ise kureerinud Tartu kunstimajas paar-kolm aastat tagasi. Mu pilte on ilmunud muu hulgas ajakirjades Cheese, Teater. Muusika. Kino ja Stiil, nädalalehtedes Sirp ja Eesti Ekspress, aga ka igapäevateatajates. Näiteid mu loomingust saab vaadata ka saidist http://www.lejalgenes.ee/alan/ . Näib, et isikunäituste tegemisele ei ole te kuigi palju rõhunud? Ei ole jah. Kunagi küll arvasin, et hakkan tegema palju näitusi, aga nüüdseks on kuidagi teisiti läinud. Võib-olla on see tingitud ka sellest, et minu meelest on galeriiformaat iseenesest vanamoodne, ei toimi tänapäeval hästi. Galerii tundub mulle elitaarne, tavalised inimesed sinna naljalt ei satu. Ma leian, et kunstnikud peaksid tähendused ja sõnumid, mis on nende arvates olulised, tegema atraktiivsemaks. Kas pidasite seda ka silmas, kui sättisite suve hakul Tartu linnaraamatukogu keldrisse Rael Arteli galeriisse oma lõputöö «Unustamise register»? Jah. Kui käisin seal üht näitust vaatamas, jäi see ruum mulle kohe hinge, hiljem tuli välja, et see sobis minu ideega perfektselt. Ma tahtsin teha niisuguse näituse, et inimesed saaksid ise selle sisse minna. See oli audiovisuaalne installatsioon, keskkonnaloome. Põhimõtteliselt oli see nagu mustvalge fotolabor (ülevaadet saab lugeda internetist http://2005.moskva80.com/alan_est.html; seni viimane arvustus ilmus ajakirjas Cheese nr 17 – R. H.). Ajakiri Teater. Muusika. Kino kuulutas teid mullu viimases numbris oma aastalaureaadiks teatrifotode eest. Kuidas te hindate seda tiitlit? Ma olin siiralt üllatunud ja muie tekkis näkku, kui sain teada, et mind on määratud teatrifoto aastalaureaadiks. Hindan seda kõrgelt, sest teatrifotos on üsna raske näidata asju, tegevusi ja emotsioone originaalselt, uut moodi. Kui palju on loomingulisust teatrifotograafi tegevuses? Pildistan etendusi läbimängu ajal, sageli olen enne ära vaadanud ühe proovi ja tean enam-vähem, kus on valgustuse ja tegevuse vahetused, milline on liikumine. Loomingulisus seisneb teatrifoto puhul põhiliselt paaris aspektis. Üks on ajastus – millal päästikule vajutada – ja teine on rakurss. Ma väldin tavapärast lähenemist, mis seisneb selles, et pildistaja seisab saali keskel teleobjektiiviga ja vahib näitlejaid nagu binoklist. Kui palju on loomingulisust moefotograafi tegevuses? Kõik sõltub sellest, missugust pilti tahetakse teha. Mind ei huvita need moefotod, mida näeme tavaliselt kuskil kataloogides või klantsajakirjades, kus inimesed on lihtsalt riidepuud. See on väga tüütu ja igav moefotograafia, selles on väga harva midagi uut. Mind huvitab moefotos pigem selline suund, kus fotograaf on justkui filmilavastaja ja paneb oma pilti või seeriasse emotsioone või psühholoogilise pinge, mingi loo, narratiivse rea. Millal saab näha teie uut installatsiooni? Moekunstnik Triinu Pungitsaga kahasse üks idee meil susiseb, aga see on plaanis teoks teha kevade poole. Kasutame tõenäoliselt installatiivseid lahendusi, et luua teine atmosfäär, maailm. |
