Oktoobri algul kirjutas Kati Murutar Tartu Tamme gümnaasiumi usuõpetajat kiites, et kui usuõpetust nimetataks usundiõpetuseks, oleks rahu Maal ja rahvaste vahel.

Usk, usund ja religioon on sünonüümid. Seda möönab ka usuõpetuse ainekava autor Pille Valk, kes soovitab siiski ametlikes dokumentides kasutada ainenimena religiooniõpetust.

Erinevad koolid kasutavadki usuõpetuse ainenimena usundiõpetust, religiooniõpetust, usundilugu ja piiblilugu. Tartu Tamme gümnaasiumis annab usuõpetuse õpetaja humanitaarklassidele ainet, mille nimi on eetika.

Mäng sõnadega

Ent aine juriidiliseks terminiks on siiski usuõpetus. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse paragrahvi 3 lõige 4 ütleb: «Usuõpetus on mittekonfessionaalne. Kool on kohustatud usuõpetust õpetama, kui seda soovivaid õpilasi on kooliastmes vähemalt 15. Usuõpetuse õppimine on vabatahtlik.»

Pöörame tähelepanu kahele sõnale – mittekonfessionaalne ja vabatahtlik.

Mittekonfessionaalsust mõistetakse erinevalt. Kristlane samastab usu ristiusuga, vastandab sellele ateismi ning näeb mittekonfessionaalsuses eelkõige luterluse, katoliikluse ja õigeusu «koosmeelt».

Mina seevastu eristan kristlust, islamit, budismi, kreeka ja rooma antiikusku, animistlikke loodususundeid jms ning arvan, et ükski neist ei saa pretendeerida eelisseisundile.

Väidan, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kavandatud ainekava on selgelt kristliku misjonitöö kava. Olgu selle illustratsiooniks näide algklasside ainekavast. «Valitud lugusid Uuest Testamendist. Erilised raamatud. Piibel. Jõululugu. Jeesus õnnistab lapsi. Hea Karjane. Halastaja samaarlane. Sakkeus. Suure Nädala sündmused. Ülestõusmispühad.»

Sõltumata valitud ainenimest käib mäng lõviosas ikka selle usu (usundi, religiooni) ümber, mille teener on usu(ndi)õpetaja.

Kati Murutar peab vägevaks, et Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud Kristina lubas lastele Jeesuse juhtumiste kõrvale ka Buddha ja Muhamedi seiklustest rääkida. Ent kas Kati oleks sama rahulik, kui misjonitööd koolis hakkaks tema lapsele tegema pearätikuga Fatima, kes koraani suurade ja sunna lugemise kõrvale lubab rääkida ka Jeesuse seiklustest?

Klerikaalne filosoofia?

Tamme gümnaasiumis kavandatakse usuõpetuse tunnid esimesele ja teisele klassile huviringina.

Sel juhul ei olevat vajalik ainekavaga määratud tundide ülempiiri arvestada. Et tegemist on viimase tunniga, ei tekkivat ka aine vabatahtlik-kusega probleemi – kellele asi ei meeldi, võib ära koju minna.

Gümnaasiumiõpilastel, kel usuõpetus teiste tundide vahel, on vabatahtlikkuse rakendamine problemaatilisem.

Lähemal uurimisel ilmneb, et mõnes koolis on usuõpetuse vabatahtlikkusele apelleerinud äärmuslikesse kristlikesse konfessioonidesse kuuluvad lapsevanemad – isegi nende meelest ei ole koolis antav usuõpetus mittekonfessionaalne.

Omaette probleem on see, kui Tartu Ülikooli usuteaduskonnas usuõpetajaks koolitatu annab üldhariduskoolis ainet, mille ametlik nimetus on filosoofia või eetika. Kas ka sel juhul jääb aine omandamine vabatahtlikuks?

Nõukogude ajal räägiti filosoofia parteilisusest. Kas lähemas tulevikus muutub filosoofia klerikaalseks?

Tumedad teod

Tamme gümnaasiumis rääkis usuõpetaja Kristina sellest, kuidas põlev põõsas Moosesele tõotatud maad lubas. Ent kas ta räägib ka sellest, kuidas juudid ja palestiinlased tõotatud maa nimel vastastikku naisi ja lapsi tapavad?

Ja kas kristliku eetika raames räägib Kristina lastele Pärtliööst? Või Põhja-Iiri ususõdadest? Kuidas meenutab ta meie esivanemate ristimist tule ja mõõga abil?

Poolteist aastat tagasi kutsus keegi internetis minu nime all koolimajade seintele usuvastaseid loosungeid maalima. Lähemalt uurides selgus, et seda tegi justiitsministeeriumi arvutivõrgu kaudu usuteaduskonna lõpetanud kirikuõpetaja, tollane Tartu vangla kaplan. Ent sedagi võib pidada kristlikuks eetikaks...

Samal teemal: Usuõpetus koolis, TPM, 4.10.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.56