Viimasel ajal on ärevalt räägitud, et turism Eestisse pigem taandub kui edeneb. Et kruiisisõitjaid on vähem, jahenenud on soomlaste huvi meie kaubanduse vastu, Vene suunalt õitsengut õieti ei saabunudki ja kardetavaks rivaaliks on tõusnud Riia. Küllap see nii on, kui asjatundjad on oma aimdused juba arvudesse pannud. Aga turistid kui sellised pole kusagilt kadunud, ka mitte Tartust. Rühmiti rühivad nad üles Toomemäest, seisavad kuulekalt ümber ausammaste, pildistavad ülikooli peahoonet ja Tõnissoni ning võtavad poose «Suudlevate tudengite» taustal. Eks neid lasta ka niisama linna peale ja ega kõigi Tartu-visiit piirdu tunnise jalutuskäiguga. Olles Toomemäel meie ajalugu ja Tartu vaateid nuusutanud, istub soliidne turistipaar pingile Pirogovi platsil, mis on ilmselt hansapäevade tõttu korralikult puhtaks pühitud. Istuvad, ja hüppavad hämmeldunult ringi vahtides püsti. Pink on liivane! Pingid on liivased. Tartu Postimehest on olnud lugeda, et pingiliivast teadlikud istuvadki ettenägelikult seljatoele – tõstes oma jalgadega pingile uut liiva. Muidugi pole see suurem asi komme, aga inimene pidi olema ümberkasvamise suhtes teinekord tõrksam kui eesel. Järelikult ei jää üle muud kui pinke järjekindlalt pesta, kuni ka eeslitele pärale jõuab, et pingid ongi puhtad. Kui me just ei taha, et turistid viivad maailma pildi veidratest eestlastest, kes ei kasuta pinke loomupärasel moel, vaid toetavad istmele istmiku asemel jalad. Reostusega, ehkki vahest mitte liivaga, on hädas mujalgi asuvad pingid. Loomulikult võivad linnud neile oma läkitusi poetada, aga ega siis inimene saa ometi loomale alla jääda. Tema topib pingivahedesse paberinutsakuid, konisid, toidujääke – ka Rüütli tänaval, kus prügikaste näeb ometi päris palju. Moraalilugemine ja kehvale lastetoale viitamine siin tõenäoliselt ei aita, pingid tuleb lihtsalt parema hoolduse alla võtta, ja seda mitte üksnes turistide heaolule mõeldes. Pealegi on teada tõsiasi, et kus on must ja räpane, sinna sigib räppa aina juurde. Võibolla on pinkide ja pingivahede puhastamine jõukohane töö lastele, kui asju paindlikult korraldada, võibolla tuleb nõudlikum olla üldise heakorra eest vastutajate vastu. Igatahes on pingid – neid võiks mõistagi veel palju rohkem olla – üks linnaelu mõnusid, mis ei peaks tekitama ebameeldivaid üllatusi. Aga miks rääkida pisiasjust pärast suurt pidu, mis kenasti korda läks? Sellepärast, et peole järgnevad argipäevad, mil selgub taas, et ka pisiasjad on paljudele olulised, sest neis väljendub hoolivus. Või hoolimatus. |
