Mida te arvate Tartu linnaarhitekti Tiit Silla mõttest (TPM, 13.06.) hakata ehitama Tartu südalinna ja eriti Emajõe kallastele rohkem kõrg- ja kõrgemaid hooneid?

Olen kunagi juba kirjutanud, et me pole osanud oma jõge linlaste kasuks pöörata, pigem on ta pidevalt probleeme tekitanud. Inimesed peaks viima jõe äärde elama ja toimetama – jõe ääres peavad olema majad, inimesed, elu. Esplanaad võiks ulatuda Ihastest Kvissentalini, selle ääres madaltihe või muu hoonestus.

Kas kõrg- või madaltihe hoonestus, see on maitseasi. Mina pooldan Annelinna-poolse vasakkalda, nn vaeste inimeste Tartu kompleksset planeeringut Kvissentalist Ihasteni.

2003. aastal kirjutasin, et kesklinnaruum vajab ühtset linna täitmise kontseptsiooni – kuidas ja kui palju me täidame, kas tornide või madaltiheda hoonestusega –, milleks oleks tarvis korraldada rahvusvaheline konkurss ja selle tulemusel sõlmida selge ühiskondlik kokkulepe.

Mitte teha detailplaneeringuid üksikutele kruntidele, vaid koostada ühtne kesklinna programm.

Praegu meil puudub ühtne arusaam asjadest, igaüks surub peale oma, tegutseb oma krundil nagu oskab, ühtedel lubatakse ehitada kõrghoonet, teistel mitte. Samas ma ei kujuta ette, et kogu jõeäär on täis kõrghooneid ja tagumised imegu pöialt. Jõge peavad nägema kõik, kes jõe ürgorus elavad.

Tõnis Lukas
Haridusminister

Üldises hoonetevööndis piirkondades, kuhu jõe äärde ehitada võib, võiks olla klassikaline tänavahoonestuse kõrgus 3-4 korrust. Kõrghoonete ehitamine jõe äärde on Euroopas kohalikele volikogudele terav teema, sest ettevõtjad suruvad jõhkralt oma suure rahaga peale.

Kõrghooned võtaksid jõe kui keskkonnaosa kasutamise ära kõigilt kodanikelt ja annaksid selle ainult nende hoonetega seotud inimestele – teiste vaated jõele pannakse kinni.

Oleksin väga ettevaatlik. Kui jõe kaldale on tarvis ehitada, siis jäädes stabiilselt olemasoleva korruste taseme juurde, mitte tekitades üksikuid sambaid ja sälke.

Alar Karis
Tartu Ülikooli rektor

Ühtpidi on see tore, et saab juurde nii äri- kui ka muud pinda, linn muutuks elavamaks ja atraktiivsemaks. Praegu on jõe ääres turust tagapool liiga palju tühja ja tühermaad, mida kord niideti, kord ei niidetud ja kuhu viskasid end külili pudelikottidega asjamehed.

Kindlasti vajab jõeäärne piirkond moodsaid ehituslahendusi, aga kahtlen, kas need peavad just kõrghooned olema. Mina üle viie korruse ei teeks, küll aga moodsamaid hooneid.

Südalinna pargid peavad küll jääma, puid maha võtta ei ole tarvis.

Marju Unt
Estonian Euromanagement Institute’i direktor

Oleneb hoonest. Senised kõrghooned, näiteks Plasku, tema parklad ja kivimaastik seal ümber pole sellised, mille üle suurt õnne tunda. Arnold Matteusel oli õigus: parem tühjus kui õudus. On raske aru saada, mille põhjal üldse otsustatakse, mis on ilus, mis kole ja mis moodne.

Vaadates vanu väikseid ülikoolilinnu Euroopas, Turu, Uppsala, Durham, Vilnius, – seltskond, kuhu ka Tartu kuulub –, vana linnasüda on seal madal ja roheline, alles on inimlik mõõde ja inspireeriv atmosfäär.

Kuigi hoonestatud jõeäär oleks kindlasti elavam, on see siiski riskantne küsimus. Vabaduse silla kavandamine on üks hoiatav näide, mis teeb mind kesklinna rajatiste suhtes ettevaatlikuks. Terve linn ja terve mõistus olid selle vastu – justkui sild keset metsa!

Rohelus ja puud on väga suur väärtus, paljud rekonstrueerimisplaanid ei oska neid säilitada, armastavat peremehe ja kodaniku kätt on vähe tunda ning arhitektid püüavad oma moodsaid nägemusi peale suruda. Tiit Silla jutt pole põhimõtteliselt vale, aga jääb küsimus, kuidas seda kõike teostada.

Tervet jõeäärt ei tohiks kindlasti täis ehitada, sest millised saavad olema need väärtuslikud hooned, mille üle võime ükskord uhked olla? Jalutusala ei tohiks mingil juhul kaduda, samuti Tartule omane rohelus. Väga oluline on kontseptsioon: mida me tahame ja mis hakkab seal toimuma.

Jõgi on väärtus, jõgi on imetore, aga koledad majad võivad meilt jõe ära võtta

Vallo Nuust
Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor

Kesklinna jäävate kallaste täisehitamisele olen igal juhul vastu, sest kesklinn on juba niigi mitmesuguste hoonetega «väärtustatud». Laiemas plaanis kõrghoonete vastu pole mul midagi, näiteks Plasku mulle meeldib ja ka Tigutornist võib tulla vahva ehitis. Üksik aktsent sobivas kohas – pigem kesklinna äärealadel – rikastab linnaruumi küll.

Ega sinna nn uude city’ssegi ole mõtet kõrghooneid üksteise otsa laduda, seitse tükki reas oleks ju jama. Ka tänavapealsel inimesel peab olema keskkond, mitte ainult sellel, kes ülevalt alla vaatab. Kaugelt panoraami vaadates võib ju huvitav olla, aga ka tänaval kõndides peab olema mõnusat madalat visuaaliat.

Vabaduse sillast Sadamateatrini võiks Emajõe ääre küll rahule jätta, mina ei ehitaks sinna üldse midagi, Emajõge peaks teistmoodi väärtustama: teha kaldad korda, rajada rohkem randumiskohti, käima panna laeva- ja lõbusõiduliiklus. Pigem võiks vaateid Emajõele avada kui neid kinni ehitada.

Berk Vaher
Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees

Üldiselt ma kõrghoonete vastu pole, oleneb sellest, kuidas nad välja näevad – kui Tigutorni sarnased, siis miks mitte. Küll ei tohiks kogu jõeäärt kõrgeid hooneid täis ehitada. Jõgi on linnapildi oluline osa, nii et teda peaks ikka nägema.

Pigem mulle tundub, et jõe ümbrust tuleks kujundada rohkem avalikuks ruumiks, puhkealadeks. Tartus on vaja rohkem avalikku ruumi eriti jõeäärsel alal, kus linn ja loodus kokku saavad.

Üks ei välista mõistagi teist, ka kõrghoonete ümbrust võib kujundada avalikuks ruumiks parkide, purskkaevude ja inimeste kogunemiskohaga. Kõik sõltub arhitektuurist.

Mõõdukalt ehitada, s.t strateegiliselt vajalikke ehitisi võiks rajada ka kesklinna jõeäärsetesse parkidesse, kuid avalik ruum peaks maksimaalselt alles jääma.

Rajatised, mis on linnakodanikele avatud, võiksid ka jõe ääres olla. Mina olin raamatukogu Poe tänava parki ehitamise poolt ning samuti kuulub Ahhaa teaduskeskus selliste ehitiste hulka, mitte aga kortermajad.

Saan aru linnaametnike soovist võimalikult palju raha linna tuua, see on magus ala, mille eest saab palju küsida, aga nende elanike suhtes, kes me linnas juba elavad, ei oleks see mõistlik.

Merle Jääger
Vanemuise näitleja

Ma ei tea, kas kõrghooneid on sinna vaja... Emajõe kallastele võib muid toredaid maju ehitada: väikseid kohvikuid ja istumisplatse, nii et võtad oma mahla või õlle ja vaatad, kuidas Emajõgi kulgeb. Isegi talvel oleks mõnus läbi klaasi vaadata, mis jõe pääl toimub, kuidas jää sääl elab. Kuigi meil on selline tore loodusnähtus nagu jõgi, pole ühtegi arvestatavat jõevaatega kohta peale mööndusega võetava Atlantise.

Jõge kõrgehitistega blokeerima hakata pole mõtet, jõgi peaks linnapildile avatud olema ja pargialale nad ei klapi.

Need paar kõrghoonet, mis on Tartu kesklinna ümbrusse ehitatud, näevad hästi lustakad välja, neil on juures selline vahva kiiks.

Kui Plasku alguses tuli, tundus ta veidike häiriv, aga kui avastasin – ohhoo! –, et klaaspind peegeldab hästi kihvtilt taevast, siis hakkas ta mulle lausa meeldima. Tigutorni kandis võiks olla mingi huvitavate kõrghoonete kobar ja ka Annelinna-poolsel jõealal.

Küsitav on, kas need sobiksid traditsioonilisse kesklinna ossa Emajõe kallastele, sinna võiks rajada väikesi, pisikesi, toredat nipet-näpet.