Nagu selgub, võivad arheoloogid ohustada ka naaberkruntidel asuvaid hooneid, uuristades kühvlikestega vundamendist tublisti allapoole. Nemad tegelevad teadusega ehk sellega, kuidas elasid inimesed keskajal. Neid ei paista huvitavat muinsuskaitsetsoonis asuvas hoones nüüd ja praegu askeldavate inimeste elu ja turvalisus.

Muinsuskaitseametit, kes annab arheoloogidele kaevelube, paistab huvitavat see, kas neil on ikka piisav kvalifikatsioon. Arheoloogia, mitte elementaarsete ehitustõdede vallas.

Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistust, mida juhib Romeo Metsallik, paistavad samuti huvitavat eelkõige arheoloogilised leiud.

Ehkki selliste arheoloogiliste kaevamiste igapäevane järelevalve on 2005. aasta maist antud Tartu linnavalitsuse kätte, selgub päeva lõpuks, et riikliku muinsuskaitseameti ametnikud ilmuvad välja, kui olukord on juba väga hull, ning sekkuvad Metsalliku otsustesse.

Ohtliku olukorra eest peaks muinsuskaitseameti hinnangul vastutama küll Metsallik, aga kui Metsallik tahab kiiresti otsustada, võivad muinsuskaitseameti tegelinskid sekkuda ja linnaametnikku takistada. Järeldus: valitseb otsustamatus.

Nagu ütles varisemisohtu seatud Ülikooli 12 hoone üks omanikke Urmas Past, on muinsuskaitseamet muutunud KGB-laadseks organisatsiooniks, mis terroriseerib eelkõige neid, kes midagi teevad. Muinsuskaitse võib vaba ettevõtlust ja ehitustegevust takistada lausa aastaid, ilma et ametnikel oleks mingeidki kohustusi ettevõtjate ees.

Kui aga mõni maja südamerahus lihtsalt laguneb, pole muinsuskaitseametnikke ettevõtjate kinnitusel kuskil. Tegu paistab olema tüüpiliste bürokraatidega, kes oma laua tagant kaugemale ei näe.

Kui on vaja otsustada, kas 2004. aastal välja kaevatud keskaegsed varemed on vaja säilitada või ära lammutada, pole muinsuskaitsjad aastaid vastata suutnud. Küll aga ilmneb nende kohati väidetavalt lausa kahtlusttekitavalt ebaobjektiivne arusaam muinsuskaitsest siis, kui ettevõtjad midagi ehitavad, renoveerivad või restaureerivad.