Juuli algul Soomes peetaval EMil juunioride klassis tartlasi esindavate Sten Kalderi ja Rasmus Haugasmägi uued paadid eile veel päris valmis polnud. Ühe plastkere ülapool ootas alles vormist väljatõstmist, teisel polnud veel mootorit peal. Veemotoklubi eestvedaja Üllar Põvvati sõnul oli selle paadi juures aga teha jäänud umbes kolme-nelja tunni jagu tööd, eile õhtul oli plaanis paati jõeveel testida.Kuus aastat tööd 125-kuubikulise mootoriga (kiirused peaks ulatuma 70–75 km/h kanti) noortepaadi mudel sai valmis mullu ning esimene paat selle järgi valmis Rauno Voldekule. Uued paadid päris samasugused pole, natuke on täiustatud põhja. Põvvati sõnul on kindel plaan hakata asju ajama, et Tartu klubis välja töötatud noortepaati saaks juba järgmisel aastal poodideski müüma hakata. Ehituskogemusi on Kalevi klubis küll, siit pärit paatidega kihutatakse mitmel pool Euroopas. Nüüd peavad Tartu klubi poisid aga ka EMil kobedate tulemustega tõestama, et uus paat sai tõesti hea ja konkurentsivõimeline. Mõlemad on alaga tegelnud alles eelmisest aastast, Soomes tahaksid nad aga paarikümne võistleja seas jõuda esimese viie hulka. Pole võimatu – tänavustel Eesti meistrivõistlustel pole Kalderile tema klassis vastaseid olnud. Kaks etappi – Tartus Emajõel ja Tallinnas Harku järvel – on seljataga, sel nädalavahetusel tuleb kolmas Pärnus Reiu jõe suudmes. Kaks esimest on Kalder oma klassis (JT-250) võitnud. Emajõgi ja sellel harjutamine annab Üllar Põvvati sõnul teiste ees eelise: jõgi on kitsas ja seal manööverdada seetõttu suhteliselt keeruline. Tallinna poisid näiteks ei oskavat Kalderi sõnutsi Emajõe peal kuigi hästi pöörata ja keerata. Jõgi on nende kodusest Harku järvest nii palju kitsam, pöörete tegemine on aga kiirpaadisõidu juures üks keerulisimaid asju üldse, nende õppimine võttis Sten Kalderi sõnul kõige rohkem aega. Jõel sõit annab eelise «Kui Emajõe peal asja selgeks saad, siis on ükspuha – sõida sa järvel või millel iganes, terves maailmas oled tegija,» sõnas Üllar Põvvat. «Jõgi on nii kitsas.» Põvvat meenutas, kuidas ta ise üle kümne aasta tagasi sõitis Saksamaal MMil sama laial jõel nagu Pärnu oma. Hiinlased surusid Tartu mehe paadiga kaldapajude alla, ometi tuli ta viiendale kohale. «Meie siin võsa ääres oleme sellega harjunud,» tõdes ta. «Iga sakslane oleks aga gaasi maha lasknud.» Hea sooritus ei sõltu ainult jõeltreeningust. Tõelistel äss-sõitjatel on juba erinevaid vinte terve kohvritäis, Tartu poistel aga üks-kaks. Kohvritäie vintide ostmist takistab mõistagi raha. Vindivalik ise oleneb aga nii distantsist kui ka veeko-gust – ja vesigi pole igal pool üks ja seesama. «Nagu ujujail,» toob paadimeister Sulev Märtson näite.
«Ühes basseinis on üks vesi, teises teine; ühes teed rekordi ja teises kaabid –
ei lähe!» |
kõik galeriid
