Mari-Liis Hüvato: Paberil ei saa paati hoida
14.05.2008 17:03
Mari-Liis Hüvato, Tartu Postimees
Juba 1998. aastal õhkas toonane Tartu maavanem Jaan Õunapuu, et üks Tartu edu võti on veeturism, sealhulgas laevaühendus Pihkvaga. Selleks olid suured lootused pandud Emajõe Jõeriigi programmile. Vahepeal ilmus järjepanu artikleid ilusatest unistustest ja nende venimisest. |
| |
|
 |
Mari-Liis Hüvato |
|
|
|
|
2006. aastal vabandas SA Emajõe Jõeriigi juhataja Viktor Nukka ajaleheveergudel, et paadisadamate projekteerimine, kooskõlastused, hanked ning ehitamine on aeganõudev ja tüütu, kuid vajalik. Nüüd on omavalitsuste toel valminud kaheksa sildumisrajatise projektid.
Paadiomanikest tartlased, keda aasta-aastalt juurde tuleb, rabelevad siiamaani probleemiga, kus oma paati hoida. Läinud aastal sai Atlantise ees küll valmis paadisild, ent seegi tõi endaga kaasa ainult häda – linnavalitsus andis silla haldamise Infoautole, ent Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), kelle rahaga sild rajati, keelas asjade sellise korralduse ära.
Nüüd teeb linn silla haldamiseks EASi loal uue hanke, ent abilinnapea Margus Hanson on pessimistlik, kas õnnestub haldajat leida ning tunnistab, et tõenäoliselt jääbki paadisild sinna niisama seisma. Kes julgeb, võib oma paati seal küll hoida, ent eriti turvaline see pole.
Tundub, et Emajõe-äärsed omavalitsused on jõeliikluse infrastruktuuri arendamise kohustuse sujuvalt enda pealt ära lükanud, andes asjaajamise Emajõe Jõeriigi kätesse. On ju mugav aeg-ajalt projektipõhiselt väikseid summasid tilgutada ja öelda, et asjaga tegeldakse, selle asemel, et kas või üks paadisadam korraga otsast lõpuni ise valmis ehitada.
Praegugi võeti ette hulga sadamate üheaegne projekteerimine, selle aja jooksul on aga sadamate ehitus ainult kallimaks läinud.
Hanson põhjendas: muidu peaks paadisadamate rajamisega tegelema linna teedeteenistus, kelle igapäevane mure on autoteed ja asfaldiaugud. Ja lõppude lõpuks ongi Hansoni sõnul küsimus prioriteetide seadmises – kas lappida asfalti või tegelda jõega. Tõesti on mugavam jõgi kellegi teise kaela lükata.
Ent seni, kuni jõega tegeldakse vaid paberil, ei ole mõtet rääkida Emajõe elavdamisest. Need tuhatkond paati, mis tartlastel on (võrdluseks – nõukogude ajal oli neid üle nelja tuhande), jäävadki linnajuhtide pilkude eest varjatult koduhoovidesse seisma seniks, kuni inimesed ei saa neid mugavalt ja turvaliselt jõel hoida.
Samamoodi tuli elu Rüütli tänavale alles siis, kui tänav korda tehti, ning samamoodi tulid tartlased rulluiskude, -suuskade ja jalgratastega kodust välja pärast linnaäärsete kergliiklusteede valmimist.
Tõsi, eks paadisadamate rajamisel mängi rolli ka see, et sadamaid kasutatakse ehk vaid viiel kuul aastas, ülejäänud aja seisavad sadamad tühjalt ega teeni operaatorile raha.
Muide, abilinnapea Hanson ütles ka, et ära tuleks unustada see Tartu–Pihkva laevatee ulm, millest on aastaid räägitud – Emajõge pidi Tartust Pihkvasse sõitmiseks kulub nii üüratult palju aega, et see ei tasu end ära.
|
|
|
|
|
Kõik tänased
