Vambola Paavo: Kultuurivikerkaar ootab kirkamaid värve
17.05.2007 00:01
Vambola Paavo
|
| |
|
 |
Vambola Paavo |
|
|
Meie koolide õppurid on tublid, lisaks teadmiste kogumisele osalevad nad ka huvi-ja taidlusringides. Oma oskusi näidatakse mitmesugustel ülesastumistel kooli seinte vahel, osal õnnestub seda teha mujalgi.
Järgnevaid mõtteid ajendas välja ütlema Veeriku kooli emadepäeva kontserdil nähtu. Pidu üllatas – sellist sära, mis oli esinejate silmades, näeb harva. Kiitus Veeriku kooli õpetajatele, kes tahavad, et meie lapsed peaksid lugu laulu- ja tantsuoskusest, sest kust see traditsioonide järjepidevus ikka tuleb kui mitte siit.
Kuid emadepäeva galakontserdil jõudis vaatajate ette vaid killuke.
Koolide kevadkontsert
Just see mõte hakkas mind pärast Veeriku koolis kogetut vaevama. Tavakodanik, kui ta just lapsevanem pole, teab koolides toimuvast suhteliselt vähe. Mind aga huvitaks küll, mida tehakse õppetööst vabal ajal näiteks kommerts- või Kivilinna gümnaasiumis, rääkimata Reinikust või Treffnerist.
Tartu koolid on aktiivselt osalenud üleriigilistel laulu- ja tantsupidudel, toonud arvukatelt konkurssidelt auhindu ning kogunud kuulsust. Miks me justkui häbeneme seda linnarahvale näidata? Paraku loeme sellest kõigest leheveergudel aeg-ajalt ilmuvatest nupukestest.
Mis oleks, kui korraldaks järgmisel kevadel ülelinnalise Tartu koolide kevadkontserdi mõnes esinduslikus kohas, näiteks Vanemuise kontserdimajas? Sellest võiks saada ilus tava, mis annaks midagi silmale ja hingele ning pakuks kõneainet ka kaugemal.
Kontserdile pääsemine ja esinemine oleks tunnustus koolile ja seal tegutsevatele kollektiividele.
Üritusele ootaks ka linna tuge. Linn võiks maksta kontserdimaja üüri, koos proovidele ja kontserdile kuluva ajaga ei tohiks see ületada 25 000 krooni. Summa pole eelarve-miljardi taustal teab mis suur, küll aga näitaksime üles hoolivust ja austust sirguva põlvkonna vastu.
Tänavuse aasta on linnavõim kuulutanud laste ja perede aastaks, tegelikult peaksid need olema väärtustatud pidevalt.
Enne ülelinnalist koolide galakontserti tuleks korraldada koolisisesed ülevaatused, mida hindaks žürii, kuhu võiksid kuuluda nii koolide huvijuhid ja kultuuriosakonna spetsialistid kui ka tuntud avaliku elu tegelased. Lõppkontserdile valitaks paarkümmend numbrit.
Kui ettevalmistusi aegsasti alustada, siis pole karta, et midagi viltu läheb. Suurkontserdiga tekiks võistlusmoment, mille nimel pingutada – mõelgem sellele, et kool pole pelgalt õppimise koht, sealt saadakse eluks kaasa ka huvid ja vilumused.
Rohkem mõtteerksust
Tartu suvist kultuurielu vaadates kinnitab mõni, et see on vilgas, teine pole aga üldse rahul. Tõde on vahepeal.
Millegipärast pole Tartus juba aastaid korraldatud lastele ja noortele laulu- ja tantsupidusid. Üks lasterühmi juhendav pedagoog kinnitas, et vastava soovi on ta kultuuriosakonnale mitu korda edasi andnud, kuid selle peale on vaid õlgu kehitatud.
Vastus on ikka üks: pole raha ega inimesi. Usutavasti raha ikka saaks, kui sooviga aegsasti raekotta minna, kusjuures peab oskama oma soovi ka põhjendada, niisama ei anna keegi midagi.
Tartu on Lõuna-Eesti keskus ja miks ei võiks paari aasta tagant lapsed ja õppurid kokku tulla ning ülikooli staadionil või Tähtvere laululaval peo maha pidada. Praegu peame tõdema, et Tartu laste laulu-ja tantsuoskusest saame aimu vaid üleriigilisel peol.
Paarkümmend aastat tagasi oli meil kultuurifestival «Tartu kevad» ja esinejatest puudust ei olnud.
Kõik linna pargid, väljakud ja tänavad olid üritustega hõivatud. Ilmselt oleme tänaseks mugandunud ja vastutavad ametnikud püüavad oma päevad mööda veeretada nii, et tegema peaks suhteliselt vähe.
Suvise Tartu suurürituseks on kujunenud hansapäevad, mis vältavad kaks-kolm päeva ja pärast mida läheb kultuuriosakond kollektiivpuhkusele. Suvine Tartu vajab rohkemat kui hansapäevad, linna päev ja galakontsert lauluväljakul.
Miks ei võiks meilgi olla juulis-augustis kultuurifestival «Tartu suvi», mis oleks täidetud üritustega eri vanuserühmadele ning erinevale maitsele.
Mitte ainult endile
Meie linnavalitsuses on mainekujunduse osakond, selle üks töövaldkondi on linnas toimuva kajastamine ning promomine. Trükiste üllitamisest on vähe kasu, kui puudub sihtrühm, kellele need kõik on mõeldud.
Brošüüre võib vorpida kilode kaupa, kuid neid peab olema ka kellelegi jagada. Turist tuleb sinna, kus midagi sünnib. Rüütli tänava ja raekoja platsi ümbruse arvukad suvekohvikud on asja üks pool, kuid päikesevarju all istudes tahaks millestki ka osa saada.
Kui ümberringi esineksid tänavateatrid, raekoja platsil antaks kontserte ja Emajõel keeks elu, küllap siis leiaks rohkem turiste Kuressaare, Pärnu ja Haapsalu kõrval tee ka suvisesse Tartusse.
Lõuna-Eestis asuvad Pühajärve puhkekodu ja Värska sanatoorium, kus puhkab arvukalt põhjanaabreid – neile võiks Tartu oma ettevõtmistega vaheldust pakkuda. Paari aasta pärast saab Anne kanali ääres valmis spaahotell, sellegi külalised tahaksid kultuuriüritustest osa saada.
Emajõe suveteater ja Andres Dvinjaninov on üle kümne aasta teinud Tartu imidži loomiseks rohkem kui linna arvukas ametnikkond kokku. Ehk peakski andma suveürituste korraldamise erakätesse, sest seal on riigitööga võrreldes rohkem initsiatiivi ja mõtteerksust.
Suveürituste planeerimisel võiks eeskuju võtta Turust, Pärnust või Jurmalast, kus elu keeb hiliste õhtutundideni ning kus näeb külalisi igast ilmakaarest. Uskuge, nende nimel tasub pingutada ning taidlejatele pakub iga esinemine vaid heameelt.
Kõike korraga teha ei saa, aga tehkem samm või paargi, sest Tartu väärib enamat.
|
|
|
|
|
