«Siin on põnevam töötada kui merel, sest kunagi ei tea, mis tulla võib,» ütles eile kaatriga Kärevere sillast ülesvoolu Emajõe vee sügavust mõõtma minema valmistunud veeteede ameti kipper Kaido Avila. Selle «kunagi ei tea, mis tulla võib» pärast Tartu külje alt Jänese raudteesillast kuni Võrtsjärveni Emajõe sügavuse mõõtmine käibki. «Kui vee sügavus on teada ja atlasesse kantud, siis on paadi- ja kaatrijuhtidel Emajõel parem sõita,» selgitas kaatri teine meeskonnaliige, veeteede ameti hüdrograafiaosakonna juhataja Jaan Lutt.Tema suust pärineb ka loo alguses Emajõe kohta käiv ütlemine «uskumatult imelik» ja aus ülestunnistus: «Mõne kõksu oleme kätte saanud kah. Eelmisel nädalal sõitsime vastu kivinukki kajaloodi kasti keevitusest lahti. Aga eks peamegi kõik sellised kohad üles leidma.» Vee sügavuse mõõtmiseks on hüdrograafiakaatril AMA-080 põhja all vees olevate esemete suuna ja kauguse määramiseks kindla nurga alla seatud 16 kajaloodi, millega saab vee sügavust mõõta kohati kuni kümne meetri laiuselt. Juuni alguses saavad mõõtetööd tehtud ja uuel aastal annab veeteede amet nende põhjal välja atlase. Siis jõuab kogu Emajõgi raamatusse, sest 2000. aastal mõõtis veeteede amet jõe sügavuse Tartust Peipsini ja andis välja esimese atlase. «Väga hea asi,» kiitis esimest atlast kirglik õngemees, kalameeste mitmel maailmameistrivõistlusel käinud Stanislav Pesjukov. Ise ta seda aga soolase hinna pärast ei ostnud: «Mul pole seda väga vaja, käin kalal väikese paadiga ja sellega ei teki probleeme.» Esimeses atlases on ka Emajõe sügavaim koht: Ahja jõe suudme lähedal ulatub vesi 11 meetri ligi. Tartu vahel on vee sügavus neli-viis meetrit, sildade all on madalam. |
