Raamatu illustreerimise eest sai preemia Kirke Kangro, Leelo Tungla tütar. Luunja mailt Lohkvast pärit K. E. Söödi nimelist lasteluuleauhinda antakse välja juba 1988.aastast. Auhinnasaamisega Tungal ära harjunud siiski ei ole ja tal on selle üle ikka hea meel. «Lätikeelne jäätis» on mõeldud neile, kes on mudilasluule east juba väljas, aga päris klassikani pole veel kasvanud. «Viies-kuues-seitsmes klass, arvutifännid, kelle jaoks on raamatus mõned nendekeelsed sõnad ka olemas,» arvas Tungal. Palju lahkhelisid Kes lapsena luuletusi loevad, võtavad suurema tõenäosusega ka vanemana raamatu kätte. «Muidu on luuletused ainult tarbevajadus, kui surmakuulutusse või jõulukaardile salmi vaja on,» märkis Tungal. Et laste väljendusoskus virtuaalmaailmas seigeldes ära ei kaoks, tuleb lugemist ja ka ise kirjutamist au sees hoida – väga paljud lahkhelid ja pahandused juhtuvad selle tõttu, et inimesed ei oska ennast väljendada. «Kas või kogemata end valesti väljendades võib teist hingepõhjani solvata,» rääkis Tungal. «Lugedes ja kirjutades arendavad lapsed oma stiilitunnet ja saavad aru, mis kuhu sobib.» Salaja riimid See, kas lapsed luuletusi loevad, sõltub perest. «Aga kes meie aabitsast on õppinud, need on luulega harjunud,» ütles Tungal. «Me panime sinna salamahti riimis ridu vahele.» Rütmitunne on lapsele väga tähtis, et sõnu ja kujundeid meelde jätta. Meil kõigil on lapsepõlvest peas midagi, mille võiks ehk ära unustada – näiteks «suur Lenin, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea» – aga mis ometi meelest ei lähe. «Lastel on hea vormitaju, neile jäävad luuletused kergesti meelde,» nentis Tungal. Seepärast ei tohi aga lasteluuletuses kunagi olla kurjust, isegi siis, kui käsitletakse hukkamõistu väärt teemat. Tunglale meeldib kõige rohkem lastele kirjutada, sest nad on väga siirad. «Täiskasvanud mulle mõnda aega üldse ei meeldinud,» tunnistas ta. |
