Täpsemalt jõudis tänu remondile direktor Ants Soone kabinetis ERMi seni direktori seinakapis peidus olnud kommutaator ehk ümberlüliti. Lihtsa karbi ühest otsast tilpnevaist juhtmeist osa läks mikrofonideni auditooriumides, ühe sai magnetofoni külge ühendada.

Karbi teises otsas on ümmargune nupp kaheksa auditooriumi numbritega. Sealt sai seadet valitud loengusaali «lainele» keerata.

Juhtmed saalilagedes olnud mikrofonidest läksid kommutaatorisse läbi ventilatsioonisüsteemi.

Aga kes kõrvu kikitas?

Miks mitte KGB, pakub Eesti Rahva Muuseumi majandusdirektor Ülo Siimets ja meenutab, et elas kuuekümnendail ühikatoas oma vanema venna ja veel kahe toakaaslasega. Siimets ise õppis metsandust, teised käisid mehhaniseerimisteaduskonnas, mille järglane ongi just tehnikainstituut.

Loosung ja duellipüstol

Äreva 1968. aasta (Praha kevad lämmatati sama aasta augustis) sügisestel tudengipäevadel kandis üks Siimetsa toakaaslasi vastalist loosungit. Kolm päeva hiljem toimetati ta nädalaks külla julgeolekule.

Ühel ühikanaabril oli toas vana duellipüstol, temagi kutsuti julgeolekusse: noormees, teil on relvaladu! Teised imestasid – kuidas teati?

Aga ehk kuulati tudengite jutte auditooriumis pealt, pakub Siimets nüüd. Ja arvab, et süsteeme võis olla mujalgi.

Maaülikooli tehnikainstituudi direktor Ants Soon räägib, et ametlikult olnud süsteemi eesmärk kontrollida õppejõudude loengukvaliteeti. Kuid salvestist saanuks ju ka auditooriumis makiga teha, hea juhtmestik oli seal olemas.

Ning – mingid andmed pidid ju igast ülikoolist «ülespoole» minema.

Soon oletab, et kui KGB tõesti aparaadi abil loenguid pealt kuulas, juhtus see ilmselt siis, kui 27 aastat järjest (1962–1989) oli teaduskonna dekaaniks professor Heino Möller.

Mikrofonid laes

Pärast Möllerit dekaaniks saanud Tõnis Peets palju rääkida ei tea. Õppejõutöö ajast meenub, et mikrofonid rippusid üsna avalikult lagedes, dekaaniajal oli ka lülitusseade seinal. Peets seda ei puutunud. Kas keegi teine selle abil kuulas või lindistas, Peets ei tea.

ERMi peavarahoidja Riina Reinvelt sõnab aga, et nii või naa on leid väärtuslik ja rariteetne.

«Keegi sellega auditooriume pealt kuulas, aga miks, pole väga täpselt teada,» lausub ta. «Äkki oli dekaan lihtsalt uudishimulik, aga ehk sai ta kõrgemalt korraldusi? Selge on, et taheti kuulata, mida üliõpilased räägivad. Ja ilmselt mitte uudishimust, vaid selleks, et neid kontrolli all hoida.»