Tartus toimub ridamisi huvitavaid noorteüritusi, nii et läheb raskeks neist kõigist ülevaadet saada. Ühest tahaksin aga rääkida lootuses, et sellest kasvab välja uus traditsioon, ning mõeldes sellele, mida see võiks meile kõigile anda. Jutt on ülelinnalisest vene laulude õhtust Forseliuse gümnaasiumis aprilli algul, kus osales 150 õpilast (5.–12. klass) kaheksast eesti koolist ning külalised vene õppekeelega Annelinna gümnaasiumist. Mõte, et vene keelt võõrkeelena õppivad eesti noored võiksid esineda vene lauludega, pärineb Forseliuse gümnaasiumi vene keele õpetajalt Natalja Sahharnajalt, temast saigi projekti juht ja ürituse peakorraldaja. Ettevalmistustöö vältas mitu kuud ning tulemused olid vaimustavad. Üllatavad anded Tuleb välja, et Tartu koolides on hämmastavalt palju andekaid noori lauljaid. Ma ei räägi ainult koolikooridest, nende kõrge laulukultuur on tuntud kaugel väljaspool Eestit, vaid ka vokaalansamblitest, duettidest ja solistidest, kelle repertuaaris olid väga erinevate žanrite ja stiilide näited. Kõlasid koori- ja rahvalaulud, laulud tuntud vene luuletajate sõnadele, vene romanss, etraadilaulud ja rokkmuusika. Ka võõrkeeles esinemine ei valmistanud kellelegi raskusi – ei kõige noorematele esinejatele ega ammugi gümnaasiumiõpilastele, kes üllatasid oskusega anda edasi mitte üksnes laulu sisu, vaid ka allteksti. Taas oli võimalus veenduda, kui leidlikud ja väljendusrikkad on lapsed oma loomult. Oli tore näha, kuidas paljud esinejad muutsid oma laulud lausa mininäidenditeks või tantsu- ja muusikaetendusteks. Esinemise kõrge tase mõjutab ka kuulajaid. Loomulikult puhkesid ovatsioonid, kui ette kanti mõni populaarne laul või kõlasid kaasakiskuvad meloodiad. Ja kohe tekkis sügav vaikus, kui esineja ei kasutanud mikrofoni, lauldes oma pilli saatel. Hinge kinni pidades kuulati ka sellist rasket žanrit nagu vana vene romanss. Kontserdi ajal oli raske aru saada, kes kellele kaasa elab, ei olnud mingit tähtsust, missugusest koolist esineja pärit oli. Head esitust saatis tormiline aplaus – oli see siis näiteks võrratu Madara Vilson Miina Härma gümnaasiumist või võluv Laima Kaltahtšjan Annelinna gümnaasiumist. Küsisin tütarlastelt, kes meeletult plaksutasid kunstigümnaasiumi noormeeste duetile, kas nad ergutavad oma kooli lauljaid. «Hoopiski mitte!» vastasid nemad, «meie oleme Annelinna gümnaasiumist. Mis tähtsus sel on, kus koolis nad käivad, siin on kõik omad.» Üsna samasuguse vastuse sain eesti õpilastelt, kui esinesid vene kooli õpilased. Ja kas polegi kõige tähtsam, et sellel õhtul ei jagatud kedagi omadeks ja võõrasteks. Siin olidki kõik omad. Rõõmsad ja õnnelikud noored inimesed, kes olid haaratud ühisest õnnestunud ettevõtmisest. Süda sulab Ometi oleks võinud juhtuda, et hea algatus jääb raha taha pidama ja osaliselt see nii oligi. Tänapäeval on võimatu läbi viia mingit suuremat ja tähtsamat üritust n-ö puhta entusiasmi varal. Forseliuse kooli õpilased valmistasid ette aula ning koos füüsikaõpetaja Jaan Paaveriga pandi kokku videomontaaž. Kooli direktor Tiiu Millistfer aitas muretseda helitehnikat. Paraku ei olnud võimalik teha kvaliteetset helisalvestust kontserdist, millest on väga kahju. Tundub, et sellest toredast algatusest võiks sündida traditsioon: vene laulude konkurss-festival Tartu eesti- ja venekeelsetele koolidele, aga miks mitte edaspidi ka terve maakonna koolidele. Osalejate innukus ja meeleolu näi-tasid, et noorus ei ole aheldatud oma rahvusliku kuuluvuse külge, siin valitses täiesti barjäärideta rõõmus suhtlemine. Festivali ajaks sobiks päris hästi aprilli algus ja selle paigaks võikski jääda Forseliuse gümnaasium, sest neile kuulub algataja au. Koolis on selleks kõik võimalused: korras ruumid, ettevõtlikud õpetajad, distsiplineeritud õpilased ja toetav juhtkond ning mis kõige tähtsam, soov midagi uut ja huvitavat korda saata. |
Kõik tänased
