Tartu ettevõtluse osakond on loodetavaid söögi- ja joogikohtade suviseid laiendusi kokku lugedes jõudnud 30ni. Nende seas on hulk tuntud paiku, mõned muutunud nimega, nagu Place´iks saanud Zum-Zum, ja selliseidki kohti, mis on küll välikohvikud, ent mitte tänaval, näiteks Ülikooli kohviku terrass.

Suuremalt jaolt koonduvad välikohvikud südalinna, aga ka Tammelinna pubi 6 Teist Kannu, Pika tänava Virtuaal või Annelinna Selveri kompleksis asuv söögikoht plaanitsevad suveajaks lauad õue tõsta.

Vana viga

Aastaid vana mure on, et Emajõe äärde keegi puhvetit püsti panna ei taha. Atlantis on ainus. Aastaid kestnud põhjendus on, et ajutiste müügikohtade püstitamiseks peaks Emajõe kaldapealsel olema võimalus saada elektrit ja vett. Seda võimalust ikka ei ole, nentis Tartu ettevõtluse osakonna peaspetsialist Viivi Irs.

Lisa tõotab jõe kaldale tulla suve teises pooles, kui bussijaama kvartalis valmib hotell Dorpat. Selle juht Gea Puidak kinnitas, et jõe poole on plaanitud restorani välilauad. Tuleb kenasti lilledega kujundatud paik.

Tartu linnakunstnik Tiit Kaunissaare rääkis, et ettevõtjad on varmad oma välikohviku kujunduse kohta soovitusi küsima. Üks ühine teema, millele linnakunstnik tähelepanu juhtis, on päikesevarjud, mis enamasti õllefirma logoga, võiksid aga reklaamida pigem söögikohta.

Murelaps on raeplats oma munakivisillutisega, kus lauad-toolid hästi püsti püsida ei taha, aga ka laudpõrandat enam ei lubata. Kaalutakse vaipade ostmist. Remondi ootel Küüni tänavale puitalused veel jäävad.

Ideaal püüdmata

Välikohvikute väljanägemine üha paraneb, aga Kaunissaare pole veel näinud sellist lahendust, mille kohta võiks öelda väga hea. «Eks see tuleb rahakotist, ma arvan,» märkis linnakunstnik põhjusest rääkides.

Ideaalse välikohviku eeskujusid soovitab ta otsida Kesk-Euroopast, näiteks Austriast. «Sealsest õhustikust lahutab meid kõige enam kohanemisaeg – seal on olnud aastakümneid aega paremaid lahendusi välja sõeluda,» tõdes ta.