Naistearst Tiiu Kaljuste nägu on enamasti naerul, sest tal on ju nii rõõmus töö – aidata noori emasid ja olla beebide ilmaletuleku juures. Foto: Ove Maidla

Üle neljakümne aasta samal erialal ja samas majas – kuidas on see võimalik?

See on võimalik, sest minu elukutse toob nii palju rõõmu! Need on fantastilised hetked, kui paned äsjasündinud ja nii oodatud beebi esimest korda ema rinnale. Seda tunnet ei oskagi sõnades väljendada.

Üks noor äsjasünnitanud ema sosistas mulle: «Teate, doktor, teie võtsite mind ka vastu, ema ütles mulle!» Ja siis lausus noor papa tema kõrval: «Mind ka!»

Kord istus kabineti ukse taga noor naine, lilleke peos. «Tänan teid, tänu teile olen mina emal olemas!» ütles ta. See lause andis terveks päevaks tiivad! Olen ilmale aidanud ka mõlemad pojalapsed.

Arstid tavatsevad ikka öelda, et unistasid sellest ametist juba lapsest saati. Kas ka teie?

Jah, tahtsin tõesti saada arstiks. Kasvasin maal ja tohterdasin kasse, koeri ja linde. Minu onu oli loomaarst.

Esimesel korral ei pääsenud ma ülikooli arstiteaduskonda, sest läksin eksamile, ise palavikus. Otsustasin astuda meditsiinikooli, aga ei teadnud nondest erialadest midagi. Selgus, et ämmaemand saab 5 rubla rohkem palka kui õde. Siis läksingi ämmaemandaks. Naeran ikka, et valisin oma elukutse viie vene rubla pärast.

Kui astusin ülikooli, töötasin esimesed kolm aastat ämmaemandana, neljandal kursusel hakkasin tegema ka tohtritööd. Viimasel kursusel olin Kaagvere eriinternaatkooli arst.

Pärast ülikooli lõpetamist oli mul juba 10 aastat tööstaaži. Abiellusin enne ülikooli, 22-aastaselt, mul oli väike laps ja vajasin raha.

Kui palju on teil tulnud nii pingelise töö tõttu maksta lõivu oma pereelule?

Eks ikka on tulnud. Kui sündis poeg Avo, olin 3. kursusel. Kui laps oli seitse päeva vana, läksin loengutesse. Kahe loengu vahel lipsasin koju. Kui tulin eksamilt, kadus rinnast piim. 10-kuuselt läks poiss sõime. Tagantjärele on muidugi kahju, et ei saanud olla oma lapsega kodus. Pärast ülikooli läksin abikaasast lahku.

Kui Avo oli 1. klassi põnn, küsiti temalt, kas ta läheb ema jälgedes. Poiss ütles: «Mind on surrrrmani ära tüüdanud ema valved!» Hulk aastaid olin valves reedeti, laupäeviti ja pühapäeviti. Siis oli laps vanavanemate juures.

Oleme olnud pojaga head sõbrad, tema kasvatamisel olid mulle toeks vanaema, isa, ema ja sõbrad.

Ma ei ole osanud öelda ei, kui keegi vajab abi. Ehk on see olnud isikliku elu seiskohalt vale. Paljud minuealised tohtrid on jäänud üksikuks.

Kuidas teil õnnestub nii noor välja näha, kuidas puhkate?

Kui lõpetasin keskkooli, ütles mulle direktor: «Ma olen veendunud, et sina, Tiiu, mängid ka 50-aastaselt keksu!»

Üks patsient kinnitas, et näen samasugune välja kui 20 aasta eest. Kui hea ma veel siis välja näeks, kui ma ei suitsetaks ning oleksin saanud öösiti magada! Olen põetanud 10 aastat oma ema, enne seda vanaema.

Aga alates sellest aastast ei tee ma enam öövalveid.

Minu hobi on olnud reisimine. Olin 12 aastat ametiühingu esinaine, sel ajal sai läbi rännatud peaagu terve Venemaa. Nüüd olen pea igal aastal lubanud endale pensioniraha eest reisi, nädala eest tulin Araabiast – olen praegu päikesest ja energiast tulvil!

Olen alati olnud tegus, teinud sporti, kaasa löönud isetegevuses ning palju suhelnud. Ma ei tunne ennast eales üksikuna ja mul ei ole kunagi igav.

Kui läksin tööle, unistasin autost. Nüüdseks olen olnud 30 aastat roolis.

Kas olete olnud vahel oma tööst tüdinud?

Ei, mitte iial! Võisin olla pärast rasket ööd surmväsinud, aga kui kõik läks hästi, olin õnnelik.

Küll aga lõid öövalved sassi meie pere elurütmi, poeg kippus hilinema esimesse koolitundi.

Meil võis olla pandud helisema seitse äratuskella, kuid ikka magasime sisse.

Kui palju on 40 aasta jooksul teie töö muutunud?

Väga palju, elu on edasi läinud seitsmepenikoormasaabastega. Paranenud on diagnostika, näiteks ultraheli, me saame paljusid probleeme ennetada.

Omal ajal polnud isegi kummikindaid, võtsime sünnitust vastu paljakäsi ja vahel tuli öö jooksul pesta käsi 10 korda. Kummalisel kombel me justkui ei osanudki karta haigusi.

Nüüd on sünnitajale privaatsed ruumid, isiklikud ämmaemandad, ühekordsed linad jne.

Kõik rasedad saavad haigekassakaardi.

Mida arvate abordist?

Muidugi ei tohiks aborte olla, aga tollal, kui mina arstina alustasin, ei olnud ju naisel valikut, polnud mingeid rasestumisvastaseid vahendeid. Minu arvates käitusid inimlikumalt need naised, kes siiski sünnitasid ja andsid lapse otse sünnitusmajast perre.

Aga nüüd, kui naistel on nii palju võimalusi, on soovimatu rasedus sulaselge lohakus.

Kas teile oli üllatus, et olite üks nendest tartlannadest, kes kandideerisid tänavu eduka daami tiitlile?

Jah, oli küll ja tänu sellele käisin esmakordselt raekoja saalis. Patsiendid küsisid pärast seda, kui lehes kirjutati, et olen üks nominentidest, et kus saab minu poolt hääletada.

Kui oleks võimalik, kas teeksite oma elus midagi teisiti?

Oma elus ei kahetse ma midagi. Ükskõik, mis on juhtunud – ju see on olnud millekski hea.

Minu viga on see, et olen otsekohene ja küllalt järsu ütlemisega, aga ma ei susista seljataga.

Kas te olete õnnelik inimene?

Ma arvan küll, vaadake, kui palju on mul kasulapsi! Mul on nendest suur kastitäis pilte.

Eile õhtul käisin külas ristilapsel, kes sai 25.

Tohter meenutab

Tormiline peresünnitus

Kõige esimene peresünnitus oli närvesööv katsumus. Sünnituslaual oli temperamentne armeenlanna, kes ei mõistnud eesti ega vene keelt ning keda muutis valu suisa metsikuks.

Pingeline sünnitus kestis 20 tundi ja lõpuks pidin kasutama tange. Vahepeal kippus meid segama ärevil isa, kes sai kerge küünarnukimüksu ja kukkus istukile.

Varahommikul, koos päikesetõusuga laps sündiski ja temaga oli kõik korras. Olime surmväsinud. Isa aga muudkui päris vene keeles: «Kas arme ei ole?»

«Mis arme te taga ajate? Ei peagi olema!» ütlesin tüdinult.

Kell 8 saabus isa, kaasas pangetäis roose. Mõne aja pärast tuli õnnelik ema vabandama oma temperamentse käitumise pärast.

Tublid kaksikud

Olin valves, kui meile saadeti Võrust noor naine. Läks 10–15 minutit, kui ta hakkas sünnitama. Selgus, et ta on kunstlikult viljastatud ja ootab kaksikuid, sünnitus oli enneaegne.

Vaatasin, et teine laps on kõhus risti. Noor tohter ütles ehmunult, et tuleb teha keisrilõige.

«Selleks pole aega, me võime lapse kaotada!» vastasin. Laps õnnestus ringi pöörata ning välja tõmmata. Üks beebi oli pooleteisekilone, teine kaalus alla kilo. Väiksem tita oli nii sinine, et hakkasin nutma!

Aasta pärast tulid kaksikud ennast näitama: üks ema, teine vanaema käe otsas. Nad olid nii tublid! Hakkasin jälle nutma, aga rõõmust.

Kurbus ja rõõm

Pikkade aastakümnete jooksul on olnud ka paar kurba juhtumit.

Ühel korral rebenes sünnituse käigus nabaväät. Kummitama jäi küsimus – miks? See oli terve naine ja hukkus terve laps. Ühel hetkel südamelöögid lihtsalt kadusid.

Paar aastat hiljem tulin taas öövalvesse ning mulle vaatas otsa sama naine. «Jälle teie!» imestas ta. Naine küsis, kas valus kogemus võib korduda. «See ei saa ja ei tohi korduda!» vastasin talle. Kuulasin kolm-neli tundi järgemööda, kas loote süda ikka lööb. Kui me selle ilusa ja terve lapse kätte saime, olime tõeliselt rõõmsad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.91