Mitmes hiljutises artiklis («Marju Lauristini kurb sünnipäev», EPL, 9.04, «Põhikiri elul jalus», TPM, 11.04, «Tarkade mäss», EPL 13.04) on puudutatud küsimust, mille kohta ma arvan teisiti kui seni kirjutatud, ja seda nimelt põhjusel, et olin ise kunagiste otsuste juures.

Ei Tartu Ülikooli rektor (1993–1998) professor Peeter Tulviste ega rektor enne teda (1988–1993) professor Jüri Kärner langetanud mingeid politseilisi otsuseid õppejõudude vanusetsensuse kohta, nemad pidid kollektiivsed otsused ellu viima.

Tartu Ülikooli reformi ajal 1989–1993 püsivat seaduspõhist põhja teadushariduse ja akadeemiliste inimeste sotsiaalsete tagatiste kohta polnud, see kujunes alles 1995. aasta algul.

Alustada vastava põhja sätestamist 1988. aastal oleks tähendanud nõukogude võimu pikendamist. Oodata sellega uue põhiseaduse kehtima hakkamiseni oleks olnud masendav tempokaotus.

Mitte üksnes vanus

Valiti tee, mis oli lühim ehk enamik otsuseid tehti täitevvõimu tasandil, tõlgendades vaimset autonoomiat oma parema äranägemise järgi (nii IME kui ka kehtiva põhiseaduse teksti vastavate sõnade sisseviijaks oli siin kirjutaja, kuid mitte üksi). Või öeldes ladina keeli, carpe diem.

Me ei mõelnud sellest, mis saab kellestki aastal 2005 või juba 1993. Me lähtusime kogemusest, mille järgi kateedrijuhataja või ka instituudi direktor otsustas ise, millal ta lahkub.

Eesti praktika polnudki muide nii rusuv kui Venemaal, kus oma instituudi direktoriks ja teise ülikooli kateedrijuhatajaks võis aastate kaupa olla magav akadeemik. Probleemiks polnud abstraktne vanus, küll aga see, millal saab kellestki marasmaatik.

Tartu Ülikooli koosseisu rohkem kui pool sajandit kuulunud professor Konstantin Ramul (1879–1975) oponeeris üht psühholoogia-alast kandidaaditööd veel 1970. aastate algul. Läksin kaitsmist kuulama lihtsalt seepärast, et näha nii legendaarset õpetlast, kes kunagi oli muide läbi kukutanud minu ema, kes ei saanud mingi psühholoogilise katsega hakkama.

Aulasse läks vana mees, kes vajas küll noorema kolleegi käevangu, kuid mitte tassimist või ratastooli. Kui talle kui esimesele oponendile anti sõna, tõusis ta püsti ja seisis seni, kuni koosoleku juhataja teatas professori nimel, et jalgade pärast on parem, kui ta tohib istuda.

Pole meeles, kas ta luges oma arvamuse ette ise või tehti seda tema eest, kuid ta kommenteeris kirjalikku seisukohta suuliselt ja mitte paari sõnaga. See oli akadeemilise kohustuse täitmine erialal, mida professor Ramul valdas vabalt, pealegi oli Juhan Sõerdi – tema see dissertant oli – töö kaitsmist ammu oodatud.

Niisiis ei mõelnud me Konstantin Ramulist, me mõtlesime ühest teisest professorist, kellest tema kolleegid rääkisid juba pikemat aega piinlikkustundega, ehkki tema oli kateedri juhatamise üle andnud 70-aastaselt.

Kolm probleemi

Jutt on akadeemik Paul Aristest, kes teadlasena tahtis vastu pidada lõpuni ja tegigi seda, kuid kellele käis iga päev Tähtverest ülikooli peahoones käimine, sageli koguni mitu korda päevas, füüsiliselt üle jõu. Koosolekutel istumine niisamuti.

Probleeme oli seega kaks. Vanusetsensuse kehtestamine kuulus ülikooli pädevusse, õppejõudude pensionikorraldus kuulus riigile, mis tollal ei teadnud, kuidas seda läbi viia.

Lisandus kolmaski probleem, nimelt endise ENSV Teaduste Akadeemia instituutide ja nende teadurite sobitamine uude teaduskorraldusse, kus akadeemilised õppeasutused on määravamad kui uurimisinstituudid. Alguses oldi sellele raevukalt vastu, pärastpoole kasutati see kiiresti ära.

Vanusetsensuse suhtes oli algne ettepanek koosolekul, mis toimus ülikooli nõukogu praeguses saalis, 67+5 taotlusega seada viie aasta kuludes piiriks 65 aastat.

Arstiteaduskonna dekaan professor Lembit Allikmets võttis otsekohe raevukalt sõna ja teatas, et me ei vaja vanakeste ülikooli. Tedagi ei huvitanud siis pension, vaid tee avamine noortele.

Eapiir pole vale

Kuid ülikooli autonoomia liikus ka tollal kiiremini kui riiklik seadusandlus. Ja ses suhtes on Tartu Ülikool teinud järkjärgult ära töö, mis tegelikult peaks olema riigi asi. Annab vaielda, kui korrektselt on ülikool seda teinud, ent riigi töö on selles vallas tõeliselt küündimatu.

Järelikult tuleks hakata valgust murdma ümberpöördult: mitte nii, et vanusetsensus on vale, vaid nii, et pension oleks korralik ja et iga kogemustega inimene kasutataks ära. Vahetevahel on viimast tehtudki, kuid mulle tundub, et pigem kaastundest kui pädevuse aktiivsusest. Teadusse kaastunne ei sobi, sest tõde on armutu – ehkki ta ei ole ülekohtune.

Miks on vanusetsensus vajalik? Aga õpilane, kellelt nõutakse kraade ja viidatavaid töid, ei malda assistendi palgal oodata noorepoolse juhendaja surma vanas eas. Ta tahab oma, ja kui ta peab passima, läheb ta ära – kas Tartust Tallinna või Eestist välismaale.

Õigupoolest on vanusetsensuse juurde jäämine praktiline kompromiss tingimusel, et lahendatakse teadlaste pensionikorraldus ja uurimisprojektide finantseerimine põhimõttel, et iga töö eest oleks tasutud selle väärtuse järgi, ja mitte vargsi või salaja või üldse mitte.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67