Hiilgav aeg, millega ta parandas oma senist rekordit üle kahe tunni, ja koht esikahesaja lähistel ei pakkunud aga kamaluga rõõmu, vaid tõi mehe näole hoopiski mõttekurrud. Mõtteainet oli, sest uutel plastlaudadel muutunuks maratonil esikoha eest võitlemine keeruliseks või koguni võimatuks – Lõhmus olnuks lihtsalt liiga kiire.Esikohta kaitsma Ahjaa, ärgu lugeja nüüd segadusse sattugu. Lõhmus ei konkureeri selle koha nimel, millest maratonipäeval kõik õhtused spordiuudised räägivad – tema rihib protokolli teise otsa jäävat esikohta, mida pessimistid mõnikord ka viimaseks nimetavad. Eelmisel aastal sai Lõhmus ajaga 9 tundi 52 minutit ja kaks sekundit 3045. koha. Tagant teise koha saanut edestas ta ligemale kümne minutiga. Võidurõõmu sooviks ta nautida tänavugi, kuid liiga hästi lippavatel suuskadel rajale minek oleks nagu kaardimängus trumpide andmine vastasele. Pärast avatud raja sõitu sai aga selgeks, et esikoht on ohus. Kui suusad kõrvale jätta, räägivad tänavu Lõhmuse kahjuks veel mõned nüansid – näiteks treeningukilomeetreid oli koos avatud raja sõiduga kogunenud juba pisut üle saja ja mehel oli seljas uus suusadress. Eelmisel aastal läbis ta enne maratoni umbes kolmkümmend kilomeetrit ja läks rajale täiesti tavalistes kehakatetes. Maratonil saavad tavaliselt määravaks siiski suusad. Lõhmus mõistis, et plastsuusad andnuks tema võiduvõimalustele kabelimatsu. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui tuli välja otsida juba varemgi ametlikku maratonirada näinud puusuusad. «Plastikutel sõites saaks rada liiga kiiresti otsa, kuid mulle meeldib rahulikult sõita,» selgitas Lõhmus. Nüüd jääb mõnusasti liueldes aega ka Eestimaa ilusat loodust kiigata, sest selliseid männimetsi ning tõuse ja langusi juba iga päev ei kohta. Maalilist looduspilti rikuvad vaid paar lagunevat aita. Lõhmuse sõnul on rada tänavu parem kui eelmistel aastatel. «Ehk on asi selles, et avatud rajal sõitsin ees, kuid õigel maratonil on enne mind tuhanded inimesed juba jälgedest üle käinud, võib-olla on olud seetõttu olnud viletsamad,» mõtiskles ta. Kuidagi eriliselt Lõhmus maratoniks ei valmistu. Kaupade transportimise ja laadimisega tegelev mees eelmisel päeval trenni ei tee, enne sõitu pistab aga taskusse ühe šokolaadi, sedagi päris esimese Tartu maratoni läbinud ema soovitusel. Rohkem söögipoolist pole Lõhmuse sõnul mõtet kaasa võtta, sest rajal on toitlustuspunktid – avatud raja sõidu ajal sai ta igatahes korralikult maiustada. «Korraks tekkis isegi tunne, et kehakaal hakkab suurenema,» nentis ta. Üksinda sobivas tempos Rajale suundub Lõhmus üksinda, sest ükski sõber ei viitsi pikka matka ette võtta ja eelmisel aastal seltsiks olnud õde jätab tänavu sõidu vahele. Sõpradele pole ta küll väga peale käinudki, sest üksinda sõites saab endale sobivas tempos mõnusalt liikuda. Kahtlejatel soovitab ta aga kõhklused nurka visata ja proovima tulla. «Konti see sõit ei murra ja ega keegi sunni lõpuni sõitma – kui ei jõua, võib alati katkestada, siis viiakse sind buraaniga ära. Buraanisõit on juba kogemus omaette,» julgustas Lõhmus. Mees teab, millest räägib – oma esimese maratoni ta katkestas ja sai siis ka buraanisõitu nautida. Olgu märgitud, et tollel tunamullusel maratonil oli Lõhmus samuti tagantpoolt liider, kuid pärast neljakümnendat kilomeetrit muutusid rajaolud liiga hulluks ja puusuusad ei tahtnud enam edasi liikuda, nii tuligi rajalt kõrvale astuda. Kas teate Jürgen Lõhmuse kohad maratonidel • 2006 Tartu maraton – viimane, 3045. koht (9:52.02,0) • 2005 Tartu maraton – katkestas viimaselt kohalt
Maratonirajal tuleb rahulikult tegutseda Tartu Suusaklubi treeneri Jaak Teppani sõnul peaks maratonile suunduv harrastaja hommikul korralikult sööma ja rajal rahulikult tegutsema. Tõelised maratonihundid hakkavad toiduvalikule tähelepanu pöörama juba nädal enne sõitu, paar päeva enne starti tekivad nende menüüsse aga kindlasti makaronid ja pudrud, millest organism saab vajaliku koguse süsivesikuid. Eriti oluline on Teppani kinnitusel süüa korralikult maratonipäeva hommikul – muidugi ei tohi ennast kõrini toitu täis toppida. Ideaalne oleks süüa neli tundi enne starti, kuid nii vara viitsivad end üles ajada arvatavasti vähesed. Siiski peaks hommikueine olema hiljemalt kella seitsme paiku ja vahetult enne rajale minekut võiks veel näiteks banaani haugata. Teppan soovitab maratonisõitjatel korralikult süüa ja juua toitlustuspunktides, kus võib isegi suusad jalast võtta, et lihaseid lõdvestada. Oluline on rajal rahulikult sõita, sest liigne rabelemine kulutab mõttetult energiat. «Rapsida pole rajal mõtet, sõita tuleb mugavas tempos,» selgitas Teppan. «Kui täiest jõust kühveldama hakata, siis tapab sõitja end lihtsalt ära. Tegutseda tuleks lõdvalt, nii liigub ka palju paremini edasi.» Külma ilma korral tuleks aeglasemalt sõitvatel suusatajatel katta kõik strateegilised kohad, sest külma tuule käes võivad karmilt vatti saada nii käed, jalad, kõrvad kui ka nägu. |
