Rahvaid, kellel on omakeelne akadeemiline kõrgkultuur, leidub maailmas väga vähe. Kindlasti oleme üks väikseimaid, kellel on õnn oma emakeeles mõelda ja osa saada filosoofiast, poliitikast, sotsiaalsetest ja paljudest teistest probleemidest teadusliku käsitluse tasemel.

Just sellepärast, et eesti keeles akadeemilisel tasemel mõtlejate hulk on meie väikesest rahvaarvust tingituna väga piiratud, ei tohigi kõrghariduse üle otsuseid tehes talitada tormakalt.

Eesti hariduspoliitika peab püüdlema väga hea hariduse poole, olema pikaajaline ja valikute elluviimisel järjepidev. Vaatamata sellele, et kahe maailmasõja vahel jäi iseseisvusaeg lühikeseks ja sellele järgnes poole sajandi pikkune okupatsioon, oleme siiski suutnud kindlustada eestikeelse kõrghariduse jätkumise ja akadeemilise mõtte arengu.

Kõik ühele kaardile

Nüüd soovitakse Riigikogu saali jõudnud eelnõuga kõik ühele kaardile panna. Eesti akadeemilisele maastikule peaks tekkima Tartu Ülikooli kõrvale Tallinna Ülikool. Eelnõu algataja ütleb seletuskirjas, et tahab luua õigusliku aluse Tallinna Ülikooli tekkeks.

Meil ei ole kõrghariduse strateegiat, kus sellisest institutsioonist räägitaks(e). Pigem tean, et valitsusel on alles kavas arutada strateegilisi suundumusi kõrghariduse valdkonnas. Praegu tegutsetakse malli järgi «tehtud – küll pärast aega mõelda», mitte vastupidi.

Küsin: kas Tallinna Ülikooli loomisega ühtlustub pikemas perspektiivis kõrghariduse kvaliteet nii kõrgkooliti kui õppe-suuniti? Ja kui ühtlustub, siis kas keskmise kvaliteedi paranemise või halvenemise suunas?

Kaherealisest eelnõust ega napist seletuskirjast ei ole meil midagi lugeda Tallinna Ülikooli loomise mõjudest doktoriõppele, kõrghariduse rahastamisele, rahvusvahelisele koostööle kõrghariduse vallas jne.

Kuni siin selgust pole, tekitame Tallinna Ülikooliga probleeme juurde olukorras, kus kõrghariduskorraldus Eestis on niigi hägustunud ja kõrgkoolidevaheline tööjaotus pole selgelt määratletud.

Kahe halva vahel

Kõrghariduse koolitusturgu on püütud juba aastaid korrastada tegutsevate õppeasutuste koolituslubade uuendamise kaudu, suurendades kõrgkoolide spetsialiseerumist ja vähendades õppekavade arvu.

Kõrghariduspoliitika planeerimisel peame arvestama arengusuundumusi teistelgi haridustasanditel – kümne aastaga väheneb üliõpilaste arv enam kui poole võrra.

Kutseharidusreformi õnnestumisel võib tudengeid olla kümnendi pärast veelgi vähem.

Kui neid jaotatakse kahe rahvusvahelises konkurentsis akadeemilisel kõrgtasemel püsida sooviva kõrgkooli vahel, on emakeelse akadeemilise mõtte hääbumise riskid suured.

Enne uute ülikoolide asutamist peame eelkõige andma hinnangu, millistes õppesuundades/erialadel on Eesti kõrgkoolidel potentsiaali kujuneda läbilöögivõimelisteks rahvusvahelisel tasandil. See tasand eeldab kõrgkoolide spetsialiseerumist ja ressursside koondamist.

Ebamäärased nimemuutused ja pseudokonkurentsi tekitamine näitab vaid seda, et me ei suhtu piisava pieteeditundega oma suurimasse rahvuslikku väärtusesse – võimalusse saada omakeelne kõrgharidus. Euroopas on ühe ülikooli kohta üks-kaks miljonit elanikku, Ameerika Ühendriikides neli-viis miljonit.

Tänane olukord nõuab meie kõrgkoolidelt pigem koostööd, mitte uue nimega kõrgkooli tekitamist. Kusjuures Tallinna Ülikooli tahetakse läbi suruda täiesti jantlikul viisil.

Pean siin silmas Tallinna linnapea üleskutset tudengitele Riigikogus meelt avaldada. See saare huumor on väga omapärane viis Eesti kõrgharidust ümber korraldada.

Pärast Riigikogu otsust tuleb meil ümber hinnata mitme põlvkonna alateadvuses kinnistunud mõiste «ülikool» sisu.

Praegusel, lõppeval arutelul Riigikogus tuleb valida kahe halva vahel. Kui eelnõu algatajatel napib julgust ja tervet mõistust eelnõu tagasi võtta, tuleb eelistada nimetust Tallinna Linnaülikool.

Keegi ei soovi vaidlustada, et Talllinna kõrgharidusruumis on vaja humanitaar-, sotsiaal- ja käitumisteaduste osas ressursse koondada, kuid kas ka eelnõuga pakutava nime all, on iseküsimus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67