Eksite, kui arvate, et tegu on millegi eriskummalise või tavatuga. Me kõik seisame iga päev silmitsi samasuguste probleemidega: valikud, suuremad või väiksemad, kompromislikud ja kompromissitud on need, mis mõjutavad meie elu täna, homme või aastakümnete möödudes. «Sadama võim» toob vaatajate ette teisegi üsna triviaalse teema: inimene, olles küll ümbritsetud teistest, on siin suures maailmas ikkagi üksinda.Dermot (Ago Anderson), Kevin (Markus Luik) või Joe (Evald Aavik) võib seega olla mina, sina, tema – iirlane, soomlane, eestlane, venelane. Kõik nad kannavad hinges kaotatud paradiisi tunnet juba tehtud valikute pärast. Tavatu teatrikülastus Tudengitele ja muidu ärksale kultuurihuvilisele pole Lutsu teatrimaja võõras koht, ometigi oli seekordne teatriskäik tavatum. Põhjus on ilmselt selles, et ammu pole vaadanud teatrietendust, kus teatriruumi kitsikuse ja vähese publiku tõttu on kokkupuude laval toimuvaga nii intiimne ja isiklik. Seda enam, et ahjus praksus elav tuli ning jalanõuta jalga sai nühkida vastu pragulist puitpõrandat. Sussid või villased sokid on siinkohal rangelt soovitatavad, kui ei meeldi külma tuuleiili tunne varvastes. Äravõetud jalatsitest sajajalgne ootab teatrituurilt naasvaid omanikke koridoris. Kunstnik Kristiina Münd on ruumi pikkust ära kasutades loonud simultaanlava, kus kolm tegelast tegutsevad just neid iseloomustavas keskkonnas. Kuid olenemata sellest, et ruumikujundus seda võimaldab, ei kasutata sellise lava võimalusi ootuspäraselt. Niipea, kui üks tegelane esile tuuakse, kaovad teised vaateväljast neile mõeldud mänguruumis oma aega ootama. Mõningaid piiriületusi ühe tegelase ruumist teise siiski leidub (teise vaatuse alguses lebab Kevin Dermoti diivanil), kuid need pole ilmselt tahtlikud ja tähendustkandvad. Ago Andersoni Dermot on veidra juhuse tahtel sattunud ametikohale, mis tema ampluaaga kuidagi ei ühti. Kiirrongina keskklassist kõrgseltskonda sõit paneb tegelase pea pöörlema ja toob välja tema pahelise poole: alkohol, narkootikumid ja liiderdamine on tema hilisemat kahetsust tekitavad valikud. Anderson mängib oma tegelases välja kohati tõelise Juha Vuorineni «Joomahullu päevaraamatu» tegelase, kelles leidub paras annus Danny DeVito kehastatud pahedest pungil Arnold Schwarzeneggeri kaksikvendagi. Tõrget groteski viidud tegelaskuju ei tekita – ju jääb usutavuse piirimaile. Evald Aaviku Joe on vanadekodu elanik, kes meenutab oma elust üht kauges minevikus aset leidnud seika ehk valikut, mis siiani tekitab vanas mehes küsimuse «Mis oleks, kui...?». Tekkinud tundele võimaluse andmata jätmine tuli vana foto saamisega taas päevakorda. Miskipärast kerkib Aaviku mängust silme ette telelavastustes nähtud Heino Mandri, kelle vana-mehe-olek vastabki sajaprotsendiliselt ühe vana mehe olekule. Hajameelsusest tingitud kohmakus, tühjust püüdev pilk ning minevikku taassisseelamisest sugenenud erutus hääles ja žestides – nendega kehtestab Aavik ennast Joe tegelaskujus. Trio nõrgim lüli Trio nõrgimaks lüliks oli esietendusel Markus Luige Kevin. Kuidagi liiga pretensioonitu ja kahvatu, et oleks näha tehtud ja tegemata valikute traagikat tema elus. Kahjuks või õnneks jääb Luige mängitud Kevin teiste tegelaste varju. Ehk on tegu vaid esietenduse krambi ja rolli toorusega. Alles lavastuse lõpus selgub kolme mehe omavaheline seotus, mis ühelt poolt on juhuslik, seotud nendesamade tehtud valikutega, teisalt aga täiesti loomulik – meid kõiki ühendab vastutus oma otsuste ees, me kõik peame pidevaid lahinguid eneste sees. Seega pole lavastuse «Sadama võim» teemas midagi uut, ent hästi esitatult köidab see meid ikka ja jälle. Genialistide Klubis • Genialistide Klubi esietendas 11. jaanuaril Tartus Lutsu teatrimajas (Lutsu 2) Conor McPhersoni näidendi «Sadama võim», mille on lavastanud Ott Aardam (Ugala). • Osades Evald Aavik ja Markus Luik (mõlemad Vanemuine) ning Ago Anderson (Endla). • Järgmised etendused on 20. jaanuaril ning 10., 11. ja 12. veebruaril. |
