Kõik meis ja meie ümber on pidavas arengus. Muutustega kohanemine on üks inimese olulisimaid, kuid samas ka valulisimaid ülesandeid. Marulise arengu teel tormab praegu ka teatrikunst.

Ootamatu teemaasetus, muusika, tantsu ning sõna vaimukas ühendamine, muusikalide võidukäik – see kõik on hoopis midagi muud kui Eesti teater kakskümmend viis aastat tagasi.

Samas kätkeb teater midagi jäävat: teatri ülesanne on inimest argipäevast välja tuua, teda miskitpidi raputada, kas siis naeru või nutu kaudu. Teatrisaalist väljudes peaks inimene olema natuke parem kui varem.

Tsiteerides näitleja Aivar Tommingast: «Ma lihtsalt arvan, et maailm väljaspool teatrit on väga kuri. Mulle tundub nii. Kuigi ma olen kindel, et näitemäng maailma parandada ei suuda, on minus siiski mingi tahtmine seda teha. Ja kõige suurem tänu mulle olekski see, et publik pärast etendust lahkudes tunneks ennast paremana.» (Herdis Olmaru, «Seitse meesnäitlejat»)

Vaatasin Vanemuise etendust «Suurema kurbuseta». Saal oli välja müüdud, näitlejad andsid endast parima, sai näha tugevaid karakterrolle, kuid hingevärinat ei tekkinud, kõik jäi kuidagi väliseks.

Nüüd mu kirjatüki põhimure juurde: näidendi tekstis oli liiga palju kõrvakriipivaid sõnu ehk siis ropendamist. Võibolla on minu mure algidu näitekirjanike peas, kelle arvates ilma roppusteta näidendid ei köida publikut? Ei tea, millest selline suhtumine on kujunenud.

Sama leiab ka tänapäeva kirjandusest. See oleks justkui elektripiits vägivallafilmidest, seltskonnafriikide hulludest tempudest, maanteeinfo laibaloendusest ja toidukaupade hinna tõusust uimastatud inimeste ärkvele raputamiseks. Õrn lähenemine, pooltoonid enam ei mõju...

Vahest olen lihtsalt sattunud valesid teatritükke vaatama? Paraku olin tunnistajaks «Kokkola» etenduse vaheajal kuuldud dialoogile. «Isa, miks nad seal niimoodi ropendavad?» – «Ah, ära pane tähele, need on seal sellised halvad inimesed.» – «Aga isa, sa ütlesid, et siin saab nalja, Vaarik pidi nalja tegema?» – «Ah, tütreke, ma ei oska vastata.»

Kas keegi keskealistest teatrisõpradest kujutaks ette, et näiteks Ants Eskola või Aino Talvi oleks publiku ligimeelitamiseks laval ropendanud? Või Silvia Laidla, Tõnu Aav, Aarne Üksküla, Ines Aru? Mõnda neist pole võimalik ära osta mis tahes suure honorariga.

Aga miks sunnib tänapäeva dramaturgia näitejaile peale roppu teksti? Millal saabub nii meisterlikule näitlejale kui ka haritud vaatajale murdumishetk ja ta annab survele järele?

Nii on mulle, kes ma olen ülikoolis õppinud draamakunsti ajalugu, armastanud palavalt Vanemuise repertuaari 1970ndate aastate lõpus ja õnneootuses ikka ostnud pileteid, jäänud vist vaid ooper ja ballett. Seal ehk veel ei ropendata. Kuid – mine tea?

Siiri Laidla