Ivi Drikkit

Üha rohkem hakkab tunduma, et jalakäija visatakse Eestis prügikasti (iseasi, millisesse jaotusse: ehk biolagunevad jäätmed?). Just seesama n-ö prügikastiseadus andis varemgi tuttavatele tunnetele kinnituse, viimati äsjasel laupäeval Vikerraadio «Rahva teenreid» kuulates.

Saate uus arutleja Heidit Kaio, enda sõnul staažikas prügisorteerija, mainis, et eri pakenditest lahtisaamine ei tohiks küll kellelegi üle jõu käia: viska oma komps pagasnikusse ja vabane sellest esimese ettejuhtuva konteineri juures. Teised kaks meesvestlejat, üks neist lasnamäelane, ei leidnud selles väites midagi vaidlemist väärivat. Nad lihtsalt ei märganudki, et lahendiks oli auto, mida paljudel inimestel siiski ei ole.

Ega ainult nemad. Ka tervisega hättajäänutel on soovitatud kiirabisse helistamise asemel auto garaažist välja ajada ja tõbine ise kuhugi arstide hoole alla toimetada.

Tänavate olukorrast, sealhulgas kõnniteedest, on palju juttu olnud, aga ma ei väsi kordamast: jalakäijatele, eriti meie linnas, mõeldakse kõige vähem.

Teemad on igavesed, kui nii võib öelda: autotee puhastajad tõukavad lume just roogitud kõnniteele, remonditakse eeskätt sõiduteid, kõnniteed (remondi tõttu sageli veel hullemasse seisu sattunud) unustatakse sootuks; kui autoteel aitab sool, siis kõnniteele ei jätku liiva ega killustikku ja ega nõudlikkustki eeskirja täitmise kontrollimiseks.

Valjult oma halva kohtlemise üle kurtnud jalgratturidki on koomale lüka-

nud pigem jalakäijaid, kui et hakanud häirima autojuhte – valge jutt poolitab nn jalgrattaradadel just kõnniteid.

Ja muidugi leiavad kõva vastukaja autoteede augud, kõnniteede konarused lähevad korda vaid kõndijatele endile.

Viimasel ajal on palju juttu olnud Tartu bussiliiklusest, mille keerulised marsruudid, pikad ooteajad ja muu ebamugavus on sundinud netikommentaatoreid ähvardavalt hüüatama: tuleb osta auto!

Ometi on inimesi, kes iialgi autorooli ei istu, kas suutmatusest seda osta, tõekspidamistest või lihtsalt sobimatusest tehnikat käsitsema ning pingelises liikluses orienteeruma. Ja jumal tänatud. Isegi kui antaks välja seadus, mis kohustab kõiki autoga sõitma, jäävad tõenäoliselt eriklausli alla vanurid ja lapsed. Mis tähendab, et jalakäijatest me ei pääse.

Kui isegi kaks lahutatud isa on asutanud oma õiguste kaitseks mittetulundusühingu Isade Eest, nagu võis lugeda eilsest ajakirjandusest, siis tasuks ehk arvukal jalakäijatemassil kah kaaluda ühingu või koguni ametiühingu loomist, sest auto on võimalus, mitte kohustus. Sõber, kui soovite, aga mitte lahendus kõikidele probleemidele.