Tartu siiras soov pakkuda linna saabuvale välisinvestorile varnast võetud krunti moondus ebaõnnestunud katseks ajada riigilt saadud maaga kinnisvaraäri. Tartu üritas Ravila tööstuspargi maid müüa enampakkumisel, mis õnneks ebaõnnestus. Õnneks sellepärast, et linna juhid pidid mõistma – tööstuspargindus ei saa olla linnale sissetulekuallikas. See on sootuks midagi enamat ehk võimalus kujundada linna ettevõtluskeskkonda ja tööjõu struktuuri kaugemas tulevikus.

Omavalitsuste veskid jahvatavad aga aeglaselt. Paari aasta eest hakkasid linna piiril sebima ka erakapitalil põhinevad tööstuspargiarendajad, kes riisusid kogu tööstuskrundiärilt koore. Omavalitsused – pean silmas tööstusparke kavandavat Tartu valda ja linna – pidanuks tegema kiired järeldused ja loobuma oma tööstusparkide kavandamisest või siis muutma kogu senist strateegiat.

Võimetus konkurentsi tingimustes paindlikult tegutseda jätab omavalitsusele kaks võimalust. Lihtsaim on kogu projekt katki jätta või mõnele eraarendajale maha müüa. Märksa keerulisem on muuta kogu senist tööstusparginduse strateegiat.

See tähendaks tegutsemist oma kindlas nišis. Seda, et omavalitsusel on paarkümmend hektarit maad sobivas kohas. Ja et osa sellest maalahmakast on krunditud ning krundid on erinevate vajaduste tarbeks erineva suurusega, alates paarist tuhandest ruutmeetrist ja lõpetades mõnekümne tuhandega.

Kui nüüd Tartu raekoja uksest astuks suvalisel päeval sisse mõne usaldusväärse ettevõtte esindaja ja tunneks huvi näiteks elektroonikadetailide tootmise vastu, istub linnavalitsuse ettevõtlusspetsialist koos külalisega autosse ja sõidutab ta kohta, kus sobiva suurusega maatükk juba ootel. Tartu linnal või vallal peab olema ootamatu külalise tarbeks alati midagi pakkuda.

Kui krunt sobib, müüb linn maatüki maha ja teeb tööstusparkidele reserveeritud maale uue samasuguse krundi.

Kui kaubaks läheb näiteks hektarisuurune krunt, tuleb kohe valmis vaadata uus samasugune. Eks ikka selleks, et ka järgmisele ootamatule külalisele oleks midagi pakkuda.

Selliseid krunte võiks linn müüa infrastruktuuri rajamise omahinnaga. Loomulikult peab külalisel olema linnale midagi vastu pakkuda, olgu see siis kõrgtehnoloogiline tootmine või palju töökohti. Krunte võiks kasutada vahetusmaana ka juhtudel, kui mõni oma tootmishoonetega kesklinna risustav ettevõte on vaja mujale kolida.

Omahinnaga müües kaasneb teadagi oht, et odava tootmismaaga hakatakse sahkerdama. Müüa saab küll üksnes volikogu heakskiidul, aga arvestades Tartu volikogu koalitsiooni ühtsust ja opositsiooni senist armetust, on paratamatult võimalikud müügid ka neile ettevõtetele, kes seda sugugi ei vääri.

Niisiis, raehärrad, mida pakuksite teie ootamatule külalisele?