Vastukaja

Uskumatult jabur lugu

Üleeile Tartu Postimehes ilmunud loo järel on mitmed tuttavad ja äripartnerid minult küsinud, kuidas mul selle kontoriprügi võõrale põllule viskamisega ikka oli. Tahaksin nüüd kahtlused ümber lükata ja ühtlasi näidata, kuidas kuriteo ohvriks langenu võib seetõttu elult veel ühe valusa laksu saada.

Peitsime autosse sisselülitatud sim-kaardi ja laetud akuga telefoni. Juba samal õhtul läks auto sõitma. Arvutist sai jälgida, kuhu see liigub. Külitse ja Tõrvandi vahel käis pidev liiklus. Oli suur politseioperatsioon ja ärandajad pidanuksid vahele jääma, ometi ei jäänud.

Ühel hetkel oli telefon lagedal põllul. Võimalik, et samas kohas, kus prügi maas oli, sest teisel pool teed on kaapimisjäljed. Võibolla läks ärandajatel vaja tagavararatast, mida pärast autos enam ei olnud, võibolla tungrauda. Mida iganes nad pagasnikust otsisid, aga siis ilmselt sattuski prügikott põllule.

Artiklis ütleb maaomanik Alo Kiisholts, et on siiski imelik kontoriprügi autopagasnikusse tõsta. Täpselt nii ongi – jäätmeid meil tekib, aga kontori juures pole prügikasti. Oleme rendipinnal, ukse kõrval on vaid väike prügiurn, kuhu õues suitsetajad saavad konisid visata.

Vean prügi oma maal olevale kinnistule lauta, sinna lähevad ka pakkepaberid ja murutraktorite kastid, mida kütmiseks kasutan.

Tundub jabur ja uskumatu, aga nii lihtne see ongi.

Vähemalt osa lugejaid jäi kõhklema, et ju ma midagi ikka tegin. Paradoks on, et tegelikult mõistan ma looduse reostamise karmilt hukka. Olen sellega oma maalgi kokku puutunud, mu metsa on kallatud koorem klaasi. Ka minu firma nimi Swan – Luik – sümboliseerib keskkonnasäästlikkust.

Varastatud auto sain mõni päev hiljem rüüstatult tagasi.

Heiki Liivat,

OÜ Swan juhataja

Samal teemal: «Maaomanikul sai prügist mõõt täis», TPM, 12.12.