Mõni aasta tagasi tõi jõuluvana mulle mustad käpikud, kuhu mu lahtiste kätega ämm oli peale tikkinud kireva lilleaia. Sellest päevast peale on need mu lemmikkindad, mis teevad kadedaks paljusid. Üks asi on muidugi see, et need on soojad, kenad ja sobivad kõigi rõivaste juurde. Nende käpikute suurim väärtus on aga see, et neis on ämma kätest jäänud seletamatu «miski», kordumatus.Tartus ja Tartumaal on ilmast ilma käsitöönäitusi ning nende suure fännina proovin ikka siit-sealt läbi astuda. Ja kuigi olen justkui palju näinud, pole olnud näitust, kus mõni asi mind tummaks ei võtaks. Imetlen imepuhtalt kootud sokikandu ja maavillaseid pitsilisi sõrmikud. Kui ma ei suudaks end tagasi hoida, ostaksin vist kokku kõik suured heegeldatud laudlinad. Silitan kodusooje triibulisi kaltsuvaipu ja meenutan Ülenurme käsitööseltsi kangakudujaid, kes rääkisid kord, et üht kangast valmis kududes kulub läbi ka üks püksitagumik. Just kangast kuduvad naised ja nende kätetöö on mulle suurim müsteerium. Muidugi ei saa kõik hakkama ka soki- või käpikupaariga, kuid nende tegemine tundub olevat mõistusepärasem ja rohkem nagu lihtsalt kättevõtmise asi kui kangastelgedel millegi loomine – minu meelest võrdub peene mustriga linaste käterätikute ja laudlinade kudumine pigem tuumafüüsikaga. Tartu ja Tartumaa naiste käsitöönäitustel on veel see eelis, et harjumuspäraste sokkide, käpikute, kaltsuvaipade ja lapitekkide kõrval leiab alati midagi uut ja üllatavat. Näiteks Ülenurme naised panid sel aastal välja glamuursed ehted. Uue lisandumine käsitöös tähendab, et see kuldaväärt ala areneb ega sure välja. Aitäh selle eest, osavad naised! |
kõik galeriid
