Praegust konflikti suhtumises õpetamiskeelde tema kõigis astmeis (kodust kaitstud doktoritööni) ei saa lahendada ei tavalise sotsioloogilise analüüsi ega ühekordse seadusaktiga. Kas aga konflikti üldse ongi? On küll, kui päevakorral seisavad kas nõudmised või vähemalt tingimused, millest pole selge, kuidas neid täita. Nõudmisi on ligikaudu kolm. Esiteks: eestlase eesti keel olgu hea ja selle muulase eesti keel, kes peab meie keelest lugu ja tahab seda õppida, olgu korralik. Teiseks: Eesti iseseisvuse nimel tuleb öelda karmilt ei! segregeerivale keelepoliitikale, s.t tegudele, mis viivad riigi kogukondadeks jagunemisele. Kolmandaks: teaduskeel Eestis peab ühtaegu tagama nii hariduse ja uurimistöö taseme konkurentsivõimelisuse avatud ühiskonnas kui ka kokkukuuluvuse Eesti ühiskonnaga. Teadlase teaduskeel Nii rangeid nõudmisi võib olla raske täita ka eestlastel enestel. Isegi professor Birute Klaasil lipsas läbi, nagu oleks eestlane oma kodumaal kogukondlane. Me ei ole seda! Vastupidisel korral oleks Eesti mitte vabariik, vaid konföderatsioon, pool-Abhaasia Venemaa mõistes. Ja eestlase emakeel on kaunis niru, kui Heimar Lenk ja teised endi arvates väga vajalikud inimesed taotlevad Eestile «tõelist esileedit». Niisugust võib otsida ainult vanapoiss, kes ikka veel ei julge naist võtta. Sisuldasa tähendab nõudmine «Eestlase eesti keel olgu hea» seda, et ta peab olema hea võimalikult läbi keele kõikide korruste, sealhulgas ka arvutis. Seda ta pole (ka mitte käesolevaid ridu kirjutades), sest meie keel arvutis ei võta juba lapse tegemise hetkest peale omaks tähte õ. Masingu ortograafiareform on siiani lõpuni viimata, juba ligemale 190 aastat! Ent isegi õigekirjas tuleb piits enne präänikut. Nõudmine «Teaduskeel Eestis viigu eesti teadus laia maailma» algatab uuesti küsimuse, kes niisugust keelt peab õpetama. Minu arvates ei saa seda teha ainult üks õpetaja, sest oma loomu poolest pole ainuski teadus (näiteks patoloogiline anatoomia) üksnes ühe valdkonna (näiteks meditsiin) asi. Üldiselt ongi teaduskeele õpetajaid mitu, kuid nende vahel läheb otsekohe löömaks, kui jääb lahtiseks, kes neist saab selle eest makstud ja kellele kuulub au. Teaduskeele õpetamine palgatööna on mõeldav samal viisil nagu projekti- või ka kõnekirjutamine. Me eeldame siiski, et inimese kui teadlase iseseisvus tuleneb ka temast enesest; et see seestumus ei ole ei kinni- ega väljamakstav. Teadusele pühendunu peab jõudma oma keeleni võimalikult ise. Seda nõuet on väga raske täita olukorras, kus ühiskondlik kirg on üles köetud akadeemilise tuntuse nimel, s.t tahetakse kestvalt viidatavat tulemust; selline olukord eeldab kas ühele suunale või koguni ainult ühele töörühmale kestvat enamsoodustusrežiimi. Teadus eesti keeles Pidades ühiskonna vaimse arengu lae kõrguseks Nobeli preemiat, tuleb eestlastel võtta aluseks tõsiasi, et seni on meie hulgast esitatud kandidaadiks neli kirjanikku: Marie Under, Friedebert Tuglas, Jaan Kross ja Jaan Kaplinski. Ei ühtegi teadlast, rahumeest ega majandustegelast. Tahta sääraselt baasilt Nobeli preemiat eestlasest teadlasele eeldab erakorralist tegutsemist. Tahtmata väita, et see pole võimalik, märgiksin esiteks, et soovida igalt uurimissuunalt jõudmist Nobeli tasemeni tähendab halastamatut enesepiitsutamist ilma mingisugusegi tagatiseta. Seda nimetatakse hullutamiseks. Teiseks aga on selge, vähemasti peaks olema, et kuigi teaduskeele õpetamine on muu hulgas ka funktsionaalne ehk pragmaatiliselt eesmärgipärane (nimetagem seda pealegi isiklike huvide arvestamiseks), on ühtlasi hädavajalik, et teaduskeel ise läheneks tõsioludele nii ligidale kui vähegi saavutatav, olles samas seesmiselt järjekindel ja mõistetav ka kultuuride vahel. Lihtsamini öeldes ei lähe ma kaugemale aabitsast: teadus peab Eestis saama selgeks ka selle maa keeles, aga kui tahetakse, et eestlane juhendaks ingliskeelset doktoriväitekirja, siis haltuura tuleb välistada. Kust see haltuura sigineb? Igatahes mitte keele küsitavast valdamisest. Haltuura algab sellest, kui juhendatakse üle optimumi; mitte temaatilise terviklikkuse raames, vaid plaanide täitmiseks. Kusjuures plaan algab kaitstud doktoritööde arvust ja artiklitest, sest plaani eesti kui esimese keele valdamiseks pole olemaski. Keel on relv Suhtumine eesti keelde ja teistesse keeltesse algab siinkirjutaja meelest seega vastusest küsimusele, keda ja mille jaoks ning kui põhjalikult me õpetame. Kolmest küsimusest kahele esimesele saab vastata üsna kerge vaevaga. Raske on kolmas, sest kui doktorandi magistrifaas on olnud nõrk, on tõenäoliselt ta olnud nõrk juba bakalaureuseastmeski. Teaduse akadeemia asemel oleme saanud kraadihariduse vorstivabriku, kus head keelt hakitakse rohkem kui inimesi. Pikematagi võiks olla arusaadav, kui professordumise buum asendub professordumise kriisiga. See ei tarvitse olla tingimata endeemiline, sest sama ilmneb teisalgi. Nende objektide hulk aga, mida me peame kuidagiviisi tähistama, ja sellest sõltuvalt ka sõnavara maht, on seevastu pööraselt kasvanud. Kasvab veelgi, sest maailm muutub detailsemaks. Tahtes siin pisukestki tasakaalu, peaksime seisma oma keele arendamise eest – muidu on tulemuseks aeglane kaotus keelte sõjas. Eestlane ei tohi kunagi unustada, et keel on alati relv ja ainult väga suur loll annab selle kohe ära. Tahtes aga teadust Eestis avatud ühiskonnas, peaksime saavutama, et erikeelsete terminite semantilised südamed oleksid ülimalt mõistetavad. Seegi on saavutatav, kui me oskame pidevas tõlkimises olla väsimatult leidlikud. Niisiis – mitte vaikelu, vaid keelt! Samal teemal: Kerttu Jänese, «Võõrkeel ähvardab kõrgkoolides võimu võtta», TPM, 26.11, Jüri Talvet, «Mis keeles meil tuleks oma kodu hoida?», 4.12. |
kõik galeriid
