Oleme olukorras, kus aastatepikkune debatt hariduskorralduse teemal näib jõudvat valmisolekuni asuda langetama põhimõttelisi otsuseid. Loodan, et see tunne ei osutu petlikuks! Regionaalministrina saan kokku võtta paljude maakonnavisiitide ja kohtumiste tulemuse, kus muu hulgas püütakse leida vastust küsimusele, miks kolitakse maapiirkondadest tõmbekeskustesse. Valdavaks on kujunenud seisukoht, eeldades töökoha olemasolu või selle võimalust, et valikud põhinevad kahel eeldusel: hea gümnaasiumihariduse ning huvihariduse olemasolu ja kättesaadavus. Viimane tuleb ilmselt paljudele pisut üllatusena. Vee- ja prügimajanduse probleemid kolimise põhjusena on marginaalsed, et mitte ütelda olematud. Samal ajal on paljudel omavalitsustel tõmmatud veeprojektidega «hing kinni» ning raha ei jätku valdkondadele, millest tegelikult sõltub piirkonna negatiivne iive. Riigil on, mille üle mõtelda. Kättesaadavus tähendab haridusteenuse piisavalt lähedal asumist teenuse kasutajale. Hariduskonverentsidel, kus mul on olnud võimalus osaleda, oldi valdavalt üksmeelel, et põhihariduse kolm astet ja gümnaasiumiaste tuleb senisest selgemalt eristada. See on üks hariduspoliitilisi otsuseid, mida saab langetada ainult siis, kui see sidustatakse süsteemselt kõigega, mis sellest otsusest tuleneb. Keskkool ajalooks Just süsteemsust, vähemalt riigihalduse mõttes, kipub kuuldud sõnavõttude põhjal natukene väheks jääma. Loomulik, et haridusspetsialistid mõtlevad hariduskeskselt ja kohati isegi hariduskildkondlikult. Samas on kõigele vaatamata vaja saavutada sidusus ülejäänud ühiskonnakorraldusega. Eeskätt mõtlen siin haakumist omavalitsuspoliitikaga. Euroopa Liitu kuulumine eeldab lähtumist põhimõttest, et jätkame liikumist kodanikuühiskonna kui terviku ja sealhulgas omavalitsuste tugevnemise suunas. Gümnaasiumiastme selgem eristamine põhikoolist tähendab veel seda, et nõukogude aja üks viimaseid pärandeid, keskkool, muutub valitseva koolitüübina ajalooks. Ajal, mil ta tekkis, elas Eestis maapiirkondades kaks korda rohkem inimesi kui praegu. Lähiajal eesootav gümnaasiumiõpilaste arvu järsk langus ei võimalda seda lõputult veninud arutelu enam kaua jätkata. Paratamatult peame otsustama. Seda ootab haridussüsteem ja ka hariduse õigusliku korrastamise vajadus, sest kohustuslik ja vabatahtlik haridus on olemuselt erinevad. Seda ootab ka omavalitsuskorralduse reformikava, sest kohustusliku ja vabatahtliku õppe rahastamise ja korralduslikud printsiibid on põhimõtteliselt üsna erinevad. Praegu tuleks juba rääkida ka kahe eraldi õigusruumi loomisest ehk iseseisvast gümnaasiumiseadusest, kusjuures viimane tuleb tingimata sidustada kutseharidusseadusega. Ideaaljuhul võiks gümnaasiumiastme üldhariduse ja kutsehariduse korraldus olla reguleeritud ühe seadusega, luues võimaluse paindlikult üles ehitada erinevaid institutsionaalseid vorme alates puhtast gümnaasiumist kuni puhta kutsekoolini, mille vahele jäävad nende erinevad ühisvormid vastavalt kohalikule vajadusele. Riik kujundab koolivõrku Järgmiseks on vaja saavutada ühiskondlik kokkulepe, kui kaugel võib gümnaasium õpilasest asuda. Maakonnavisiitide kogemusest järeldub, et ta ei tohiks nihkuda kodumaakonnast kaugemale. Samas on maakondi, kus tugevaid tõmbekeskusi on mitu, mistõttu ei tahaks mõtlemist suunata mustvalgele lahendusele − üks maakond, üks gümnaasium. Mõtestades nn puhast gümnaasiumi ainuüksi hariduskesksetest printsiipidest lähtudes, võime luua mudeli, kus isegi maakond jääb liiga väikseks. Juba räägitakse viie üleriigilise gümnaasiumipiirkonna ideest. Regionaalse tasakaalustatud arengu huvides tuleb teha teatud kompromisse ja luua mudel, mis võimaldab tagada vähemalt igas maakonnas kvaliteetse gümnaasiumihariduse võimaluse. Keskendudes ainuüksi valdkonnakesksele lahendusele, võime ikkagi jääda olukorda, kus inimesed kolivad maapiirkondadest suurematesse tõmbekeskustesse. Praeguses õigusruumis on koolivõrgu kujundamine riigi ülesanne, mida ta teostab erinevate rahastamismehhanismide abil. Omavalitsusel pole koolivõrguga õiguslikult otsest seost, sest neil pole kooli kui institutsiooni pidamise kohustust. Neil tuleb tagada vaid üldhariduse omandamise võimalus tasaarveldussüsteemi kaudu. Riik kujundab koolivõrku kahel viisil. Riigikoolide, eeskätt kutseharidusasutuste võrku reguleeritakse otsustuskorras. Üldhariduskoolide võrku kujundatakse omavalitsustele kooli pidamiseks võimalusi kas tagades või mitte. Omavalitsused saavad tegutseda riigi loodud õiguslikus otsustusruumis. Just siin põrkuvad lahendamata küsimused omavalitsuste ja haridusvõrgu korralduses. Põhjus: nõukogude aja pärand, keskkool, on takistuseks ees, sest omavalitsus seostab end sageli keskkooli piirkonnaga. Kui gümnaasiumiastet põhikoolist ei eraldata, pole omavalitsustel võimalik langetada mõistuspäraseid otsuseid, sest riik loob õigusruumi. Riik loob otsustele alused. Ees on vaidlused Mäletan Praxise paari aasta tagusest koolivõrgu uurimusest tulenenud järeldust, et algkool peaks asuma õpilasele kõige lähemal, seejärel põhikool ning kõige kaugemal võib asuda gümnaasium. Sellele järeldusele tugineb ilmselgelt ka uus pearahasüsteem. Samas vaieldakse, kas kujundada maal haridusasutuse põhitüübiks kompaktne põhikool. Sel juhul ei saaks pearahasüsteemis olla erisusi põhikooli sees, mis muudaks keeruliseks näiteks liitklasside moodustamise väikestes koolides. Ees ootab vaidlus, mida tähendab põhikooli kolmas aste iseseisva koolitüübina, mille võimalust pearahasüsteem sisaldab. Kas saadakse ikka üheselt aru, et tugeva põhikoolina mõeldakse just seda? Kuidas on selleks valmis omavalitsused ning kuidas seostub see olemasoleva koolivõrguga? Need küsimused ootavad vastamist, vastasel juhul jäämegi lõputult vaidlema. Omavalitsuskorraldusega seostamist ootab ka tasaarvelduse kaotamise ümber käiv debatt. Tasaarvelduse kaotamine põhikooli osas on võimalik, kuid sellele vaatamata ei saa keelata viia last naaberomavalitsuse kooli, kui too nõustub last ilma kaasneva pearahata vastu võtma. Teenuse võimalus ei saa olla sunnismaine, sunnismaine saab olla riiklik rahastamine. Teisalt tähendab tasaarvelduse kaotamine põhikooli pidamist omavalitsusele kohustuslikuks muutmist. See omakorda eeldab põhikooli ja gümnaasiumi selgemat eraldamist. Nüüd tuleb veel lahendada algkooli ja põhikooli kolmanda astme kui võimalike eri haridusasutuste seos omavalitsusele pandava koolipidamise kohustusea ja tasaarvelduse kaotamisega. See aga muudaks omavalitsuste õiguslikke aluseid. Seega – haridus- ja omavalitsuspoliitikat saab korrastada vaid käsikäes. Halduskorralduse korrastamine ja keskkoolilt gümnaasiumile liikumine on pikad ja keerulised protsessid, aga vähemalt valmisolek näib olevat saavutatud. |
kõik galeriid
