Pauku pelgav koer otsib vaikset kohta, kus ennast turvaliselt tunda. Kui koer poeb laua alla, ei ole mõtet teda sinna nunnutama minna. Foto: Sille Annuk

Piisab ühest ootamatust kärgatusest nurga taga, et koer hakkaks paaniliselt pauku kartma. Aastavahetuse eel ja ajal kostab kärgatusi kõikjalt ja nii mõnegi koera kindlameelsus pannakse sellega proovile.

Just nii juhtus Raatuse loomakliiniku loomaarsti Mari Makko kuueaastase iiri setteri Donnaga, keda polnud varem isegi püssipauk verest välja löönud. Donna ühel õhtusel pissitiirul käis äkitselt nurga taga üks suur põmm! ja sestpeale keeldub koer pimedas selle nurga taha minemast.

Oma töös puutub Makko pidevalt kokku koeraomanikega, kes tulevad lemmiku paugukartusele leevendust otsima. «Neid on päris palju, kes on omadega hädas,» tõdeb ta.

Rahustid

Paaniliselt pauku kartvale koerale soovitab Makko rahusteid, mida tuleks arsti ettekirjutuse järgi hakata andma juba paar päeva enne aastavahetuse suurt paugutamist.

«Kui koer on tableti andmise hetkel juba närvis, siis võib ravimil olla hoopis vastupidine efekt,» hoiatab Makko. Igale koerale ei pruugi tablett aga üldse mõjuda ja kroonilisi haigusi põdevale loomale ei tohi seda anda.

Kui on teada, et koer pauku kardab, ei tohiks teda aastavahetusel üksi jätta. Oma hirmudega üksi olles võib kartus veelgi süveneda.

Samas ei soovita Makko ilutulestikku vaatama minnes koera kaasa võtta. «Ka täiesti rahulik koer võib ärritusseisundis nii hüsteeriasse minna, et võib isegi suvalist inimest hammustada,» usub ta.

Kõik olgu tavaline

Kui aga tõesti lemmikut koju jätta ei saa, siis tuleks ka kõige kuulekamale koerale peomeeleolus rahva keskele minekuks suukorv pähe panna.

Koeraga koju jäädes soovitab Tartu saksa lambakoerte klubi Uran koertekoolitaja Ilvi Rimm säilitada seal võimalikult igapäevane õhkkond. Enne südaööd võiks aga hakata koeraga tegelema, püüda temaga mängida. Mänguhoos ei pruugi loom ilutulestiku pauke tähelegi panna.

Kui koer on juba pauku kuulnud ja sellest ärevaks muutunud, ei maksa teda enam mängima sundida, tuleks lasta tal olla seal, kus ta ise tahab olla.

Koera ei maksa ka üleliia nunnutama hakata. Ilvi Rimmi kinnitusel võib kartlik koer hellitamise peale mõelda: «Mina kardan ja mind sussutatakse – kardan veel, siis sussutatakse veel rohkem!»

Enamasti pelgavad koerad pauku just õues olles, seetõttu võiks Rimmi sõnul ka õuekoerad aastavahetuseks tuppa tuua. Toas olemisega tuleks koera hakata harjutama juba paar päeva varem.

Üksi lahtiselt aias viibiv koer võib paanikas leida mustmiljon võimalust, kuidas sealt plehku pista, ja joosta, kuni paugutamist enam ei kuule.

Seda, et šokis koer ennast naljalt enam kätte ei anna, sai läinud nädalal omal nahal tunda Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini tudeng Keida Raamat, kui tegi trenni oma aastase vanainglise lambakoera Wandaga.

Keset harjutusi kärgatas läheduses pauguti ning Wanda pistis, pea laiali otsas, jooksu. Õnneks ei lidunud ta väga kaugele ja pika proovimise peale õnnestus perenaisel siiski rihmast kinni haarata.

Ent ühest paugust piisas, et see Wandale meelde jääks. Mõni päev hiljem juhtus sama lugu jalutuskäigul. Siis hakkas koer paugu peale rihma otsas pendeldama, justkui oleks aru kaotanud.

Kui Wanda peaks veel millalgi paugutamise peale plehku pistma, on Keida Raamatul varuks treeneri nõuanne: jääda ise rõhutatult rahulikuks, haigutada, uurida puid-põõsaid või süüa midagi isuäratavat.

Et Wanda närvid ikka vastu peaksid, veedab ta vana-aastaõhtu valju muusika saatel. Siis ei kosta ilutulestiku paugud nõnda valjult.

Ilvi Rimmi sõnul ongi paugutamisele vastuvõtlikumad just noored koerad, kelle närvisüsteem pole veel päris välja arenenud.

Harjumine võtab aega

Kas paugukartusest ka lahti saab, sõltub Rimmi sõnul paljudest asjaoludest.

«Aga kindlasti ei saa nii, et viin koera kohta, kus kõvasti paugutatakse, küll ta siis ära harjub. No ei harju!» kinnitab Rimm.

Pauguhirmust lahtisaamiseks peaks paluma abi koertetreenerilt ja kindlasti varuma tublisti kannatust.

Mari Makko sõnul on loomakliinikutest ja veterinaarapteekidest võimalik tellida ka spetsiaalset CD-d, kuhu on salvestatud kõik helid, mis võivad looma hirmutada. Nendega harjumine võtab koeral aga aega ligi aasta.

Mida teha?

• Kadunud looma leidmiseks peaks ta olema kiibistatud ja kantud lemmikloomaregistrisse.

• Šokis koer ei pruugi ära tunda isegi oma peremeest. Seetõttu mõtle, millised asjad võiksid koerale omanikku meelde tuletada ja mis talle meeldivad.

• Teata koera kadumisest loomade varjupaika. Jäta sinna koera kirjeldus ja enda kontaktandmed. Samuti võib helistada Tartu heakorratelefonile 1789, taksofirmadesse ning kohalikesse raadiojaamadesse.

• Ära kleebi linna täis koera otsimise kuulutusi, sest linnapildi risustamise eest võib trahvi saada.