Nils Niitra: kes mäletab masinapurustajaid?

Alternatiivenergia oli seni minu silmis elukaugete ökovisionääride ning keskkonnateadlike jõukurite pärusmaa. Suhtusin Marek Strandbergi juttudesse iga kodu autonoomsest voolutootmisest kui eluvõõrastesse heietustesse.

Taastuvenergia tehnoloogiate arenedes ja odavnedes tekib ilmselt paljudel teistelgi küsimus, kas mitte lasta Eesti Energial kaabel oma maja küljest ära tõmmata ning paigutada katusele päikesepatarei ja põllule tuulik.

Ei midagi imelikku

Mida rohkem on alternatiivenergeetika seadmetel ostjaid, seda rohkem neid toodetakse ning seda odavamaks muutub hind. Lisaks tuleb tehnoloogiavallast aina uudiseid uutest, veel parematest lahendustest, näiteks akude kohta. Akud aitavad looduselt püütud energia salvestada.

Fossiilse päritoluga elektri hind samal ajal aina kasvab ja sestap võib arvata, et elu ise muudab sõltumatu elektritootmisega majapidamised tavaliseks varem, kui võiks arvata. Võibolla paarikümne, aga võibolla juba kümne aasta pärast.

Tegelikult ei ole oma elektritootmises näiteks talumehele või eramuomanikule mitte midagi imelikku. Me kütame ise oma maju ning paljudel meist on isiklik kanalisatsiooni- ja veevärk – miks ei võiks me siis ise endale ka elektrit toota?

Seni on takistuseks vaid hind.

Lisaks tuulikutele-päikesepatareidele on juba välja töötatud koduseks kasutamiseks sobilikud koostootmisjaamad – visates keskkütteahju puid, toodate endale ka elektrit.

Loomulikult vajab kodune elektritootmine hooldust, enam ei tule kaabel lihtsalt majja sisse ja kogu lugu. Aga samamoodi peab eramuomanik ju hoolitsema veepumba ja keskküttesüsteemi korrasoleku eest. Niigi on palju igasuguseid institutsionaalseid «hoolitsejaid», kes meile hoolitsuse eest iga kuu arveid esitavad.

Kokkuhoid ja vastutus

Praeguse globaalse energiakriisi lävel tundub energeetika tulevik vähemasti mulle kui diletandile hele nagu haldja hame. Kriis lükkab maailma veel kiiremini ajastusse, mil fossiilsetel kütustel põhinev energeetika sureb. Selle asemel kasutatakse vesinikkütust ning võetakse seesama elektrienergia tuulest või päikesest.

Kindlasti ei maksaks tõsiselt võtta jutte, nagu jätaks biokütuse tooret kasvatavad põllumehed maailma nälga ning on seetõttu kurjategijad. Alles neid sõimati kerjusteks, kes Euroopa Liidult toetusraha lunivad.

Nüüd, kui tootmiskulud end veidigi paremini tuludega haagivad, kostab millegipärast linnadest hala.

Tegelikult olen tervele talupojamõistusele toetudes veendunud, et biokütuste tootmine põllul kasvavast on energeetika arengus pigem ajutine vaheetapp, sest uued ja keskkonnasäästlikumad energiaressursid ootavad juba ukse taga järjekorras.

Koduse elektritootmise suur pluss on seegi, et meie muutume ehk ka tarbijatena kokkuhoidlikumaks. Elekter ei ole enam midagi iseenesest mõistetavat – selle olemasolu sõltub mõneti romatiliselgi moel emakesest loodusest ehk tuulest ja päikesest.

Oma elektritootmine tähendab suuremat vastutust, nõnda siis aitab kokkuhoidlikum eluviis väljuda mitte üksnes fossiilkütuste, vaid ka laristamise ajastust.

Koduse elektritootmise teine suur pluss on minu kui tarbija sõltumatus, mis omakorda suurendab terve riigi sõltumatust. Pole saladus, et Eesti elektritootmine on võimalik halvata mõne otsetabamusega Narva kandis. Kui pole elektrit, siis ei toimi ka riik.

Sellal kui üks minu sõber spetsialiseerub New Yorgi börsilt keskkonnatehnoloogiafirmade aktsiate ostmisele, on enamik eestlastest alternatiivenergeetika väljavaadete suhtes vägagi ettevaatlik. Skepsiseks on alust seni, kuni seadmete eluea ning nende maksumuse suhe Eesti Energiaga võistelda ei suuda.

Takistustest hoolimata

Paljud kriitikud ei pane mikroenergeetika tasuvusest rääkides siiski tähele seda, et tuulikute ja päikesepatareidega ei kaasne põlevkivienergeetikaga võrreldavat keskkonnakahju. Ja selle kahju maksavad lisaks igakuisele elektriarvele praegu kinni kõik ühiskonna liikmed.

Päris kindlasti üritavad rahakad huvirühmad seada alternatiivenergeetikale piiranguid niipea, kui see nende sissetulekuid riivama kipub.

Päris kindlasti jäävad linnad veel pikaks ajaks tsentraalsete süsteemide sõltlasteks, alates soojast veest ja lõpetades elektriga. Ent me oleme sisenemas uude energeetikaajastusse – parimaks kinnituseks sellele on näited naftašeikide üha innukamatest katsetest alternatiivide teele kive veeretada. Kes mäletab Inglismaa masinapurustajaid?