Loomulikult toimus sel pühapäeval ka vastupidist, nagu näiteks aasta isa austava nimetuse andmine ühele meie seast, ent märksõnaks on ikkagi isade puuduste varjatud rõhutamine.

Isadepäeva iseloomustavad kõikvõimalikud pereüritused: näiteks kaitseväelased mängivad isasid lastekodulastele, pärisisad peavad aga viima oma lapse vähemalt selgi päeval tanki vaatama, mänguasjamuuseumi või Aura veekeskusse. Vähemalt selgi päeval peab isa tegema nägu, et ta on suuteline oma lapse ära kuulama.

Miks ei pea emadepäeval ükski naine lastekodulapsele ema mängima? Aga sellepärast, et emad on täiuslikud. Nemad ei ole ju süüdi, et need lapsed on lastekodusse sattunud, ega ju! Isad aga on puudulikud – paljud detailid isadepäevas tuletavad seda neile paraku meelde.

Mingi naiselik tänitav kiiks on ses isadepäevas sees: vaata, milline sa mees oled! Emadepäeval üritavad mehed vähemalt teha nägugi, et nad saavad aru, mis asja see ema seal köögis iga päev ajab, ent isadepäeval ei huvita mitte kedagi, millist elu eesti isa tegelikult igapäevaselt elab. Keegi ei ürita tungida isade hingeellu süvitsi, sest isad ei kipu oma muredest rääkima. Järelikult nad ei taha rääkida. Aga äkki ikka tahavad. Mitte keegi ei küsi neilt seda.

Meie ühiskonnas on a priori kokkulepe, et isadus on puudulik. Ole sa ükskõik kui hea isa, sa ei saa iial olla piisavalt hea isa. Aga ole sa vähegi normaalne ema ja sa oled täiuslik.

Kui lasteaias on isadepäev, siis peavad isad seal kohe päris kindlasti midagi ka ise tegema, midagi meisterdama või siis teiste isadega võidu jooksma. Kui on emadepäev, siis ei pea emad midagi tegema. See on sellepärast, et paljude laste ja emade nägemuses vedeleb isa kõik õhtud sohval, joob õlut ja vahib telekat. Sageli on see tõepoolest nii. Keegi ei küsi, mida tegi isa enne sohvale laskumist ja mida pärast seda.

Kui lasteaia isadepäeva üritusel oli vähemalt paarikümnest isast kohal ainult viis pluss üks vanaisa, tabas mind ennastki õud. Mis lahti, isad! Ja tekkis naiselik soov kukkuda puudujate kallal tänitama.

Tegelikult ei tea keegi, mida isad ikkagi tegid kell 16 reede pärastlõunal. Mõnda isa võibolla tõesti lihtsalt ei huvitanud või läks meelest ära. Mõnda isa ei lubanud kapitalistlikud elajad võibolla töölt ära. Mõni äkki kartis, et ta pannakse jälle kindla peale midagi tegema, midagi tõestama. Ega keegi ju teda lõppkokkuvõttes millegi eest täna ja kui tänab, siis tingimisi – tema kohustus on ükskord ometi tõestada, et ta on midagi väärt.

Selline see mehe elu on – pidev enesetõestamine. Tõestamine tööl. Tõestamine kodus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.57